Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Debatt: ebavõrdse kohtlemise lõpp

31. märts 2011, 09:52

Soodsast maksustamisest on veelgi soodsam üldse maksukohustusest pääsemine, pareerivad vandeadvokaadi süüdistusi rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist Margit Aav ja nõunik Helen Pahapill.

2011 aastani kehtinud TuMS sõnastuse kohaselt maksustati püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara ületavat väljaviidava vara maksumust, kui selle eest ei saadud vastu muud vara või ei osutatud teenust. Käesoleva aasta algusest kehtima hakanud seaduse muudatus paneb püsiva tegevuskoha maksustamise sarnaselt äriühingu maksustamisega sõltuvusse kasumi jaotamisest. Vara arvestuselt kasumi jaotamisele kohanemiseks kehtestati üleminekusäte, millega lõpetatakse varemkehtinud seaduse alusel püsiva tegevuskoha maksukohustuse edasilükkamine ning mille kohaselt maksustatakse püsivast tegevuskohast väljaviidava vara maksumus osas, mille ulatuses on enne 2011. aasta 1. jaanuari püsivale tegevuskohale omistatud maksustamata kasumit välja viidud.

Püsiva tegevuskoha maksukohustus on üksteist aastat kehtinud sätte alusel sõltunud sissetoodud ja väljaviidava vara suhtest ning seda võimalust on maksukohustuse aastateks edasilükkamiseks ka kasutatud. Soodsast maksustamisest on veelgi soodsam üldse maksukohustusest pääsemine, mistõttu on ka arusaadav, et üleminekusätte seadusevastaseks kuulutamiseks ning seetõttu edasilükkunud maksukohustusest sootuks vabanemiseks proovitakse ära kõik argumendid.


Tagasiulatuv maksustamine?
Püsiva tegevuskoha kasum oli Eestis maksustatav ka kuni 2011. aastani, ehkki selle maksustamisel lähtuti sissetoodava ja väljaviidava vara maksumuse vahest. Tulumaksuseadus ei ole püsiva tegevuskoha kasumile kunagi täielikku maksuvabastust sätestanud. Üleminekusäte ei tekita ühtegi kohustust, mida senikehtinud seadus ei sätestanud, vaid lõpetab maksukohustuse edasilükkamise – kohustust ei teki, kui enne 2011. aasta seadusemuudatust on püsivast tegevuskohast maksustamata kasumit küll välja viidud kuid vara püsivast tegevuskohast välja ei viida või kui sissetoodud vara arvelt ei ole eelnevatel aastatel maksustamata kasumit välja viidud. Püsiva tegevuskoha maksustamine ei sõltu enam sissetoodava vara suurusest ning vara väljaviimine on oluline vaid seni, kuni üleminekusäte on oma eesmärgi täitnud – maksustatud on väljaviidava vara maksumuse osa, mille arvelt on varemkehtinud seaduse ajal kasumit välja viidud ning mille maksustamine oli kuni 2010. aasta lõpuni kehtinud seaduse alusel edasi lükkunud.

Püsiva tegevuskoha topeltmaksustamine?
Üleminekusäte ei saa Eesti tasandil kuidagi ka püsiva tegevuskoha kasumi topeltmaksustamist tekitada – alates 2011 maksustatakse püsivale tegevuskohale omistatud kasum TuMS § 53 lg 4 kohaselt kui see püsivast tegevuskohast välja viiakse ning TuMS § 61 lg-s 4 sõnastatud üleminekusätte alusel püsivast tegevuskohast väljaviidava vara maksumus osas, mille ulatuses on eelnevatel perioodidel kasumit maksuvabalt välja viidud. Kui eelmistel perioodidel ei ole kasumit maksuvabalt välja viidud või kui tegemist on kehtiva seaduseteksti ajal tekkinud püsiva tegevuskohaga, ei ole § 61 lg 42 rakendamiseks mingit vajadust.

Kui püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara maksumus ületab varasematel perioodidel väljaviidud maksustamata kasumi summat, on maksustatav vaid see osa väljaviidava vara maksumusest, mille osas on maksustamata kasumit eelnevatel perioodidel püsivast tegevuskohast välja viidud. Olenevalt olukorrast võib tõepoolest ühel ja samal maksustamisperioodil tekkida maksukohustus nii TMS § 53 lg 4 kui ka § 61 lg 42 alusel kuid kindlasti mitte ühe ja sama maksuobjekti suhtes – esimesel juhul kuulub maksustamisele püsivale tegevuskohale omistatud kasum, mis maksustamisperioodil püsivast tegevuskohast välja viiakse, teisel juhul aga väljaviidav vara.

Püsiva tegevuskoha ebavõrdne kohtlemine?
Nõutuks teeb väide, nagu seaks üleminekusätte rakendamine püsivad tegevuskohad residendist äriühingutega võrreldes ebavõrdselt koormavamasse olukorda. Kuni püsiva tegevuskoha jaoks sissetoodud vara maksumus ületas väljaviidava vara maksumust, sai püsiva tegevuskoha kasumi maksustamist sisuliselt piiranguteta edasi lükata. Residendist äriühingul sellist võimalust ei olnud ning maksukohustuse tekitas nii enne 2011. aasta algust kui ka pärast seda igasugune kasumijaotis. Eesti residendist äriühingud on juba aastast 2000 tasunud tulumaksu kasumieraldiste tegemisel hoolimata sellest, milline on nende varaline seis, samas, kui püsivad tegevuskohad on oma maksukohustust vara sisse tuues aastate kaupa edasi lükanud. Vastupidi, püsivate tegevuskohtade kasumi maksustamise sätte muudatus ning üleminekusäte lõpetavad aastaid kehtinud ebavõrdsuse, kus püsiva tegevuskoha kui majandustegevuse ühe liigi kasum oli äriühingu kasumiga võrreldes soodsamalt maksustatud.

Nõustume sellega, et seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele võiks jääda vähemalt pool aastat, kuid samas ei näe, kuidas oleks antud juhul pikem jõustumisaeg mõjutanud püsiva tegevuskoha majandustegevust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. March 2011, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing