Euro kümme kriitilist päeva?

08. detsember 2011, 08:21

Mida lähemale 8.-9.detsembri tippkohtumine jõuab, seda rohkem võib hakata tunduma, et Euroopa Liidu ja ühisraha reformimisel saabki ära teha üksnes nii palju, kui kõige hädapärasemalt vaja on ja liikuda edasi nii vähe ning aeglaselt kui vähegi võimalik, kirjutab tänases Äripäevas Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur.

Just seniste ebapiisavate kokkulepetetõttu on alati olnud vaja selgelt eristada nende sammude mõju lühi- ja pikemaajalises perspektiivis.  Nii näiteks on enamus senistest sammudestpakkunud võlakriisile üksnes lühiajalist leevendust (seda nii ilmselgelt, et paljud kommentaatorid üle kogu ilma on pidanud õigeks meetmete ebapiisavust kohe pärast kokkulepitu teatavakstegemist välja ütelda), mille tõttu on üksikute riikide võlakriis kasvanud täiemõõtmeliseks ühisraha  kriisiks. On üsna ilmne, et nii jätkates Euroopa ühisraha päästa ei ole võimalik.

Samas ei saa aga ka välistada, et selline käitumine on vähemalt osaliselt olnud taotluslik. Suhteliselt muretus olukorras ei ole ju vajaliku radikaalsusega reformide algatamine, rääkimata siis nende läbiviimisest kuigi kerge. Ei ole õige matta sadu miljardeid päästeaktsioonidesse, mis kuhugi välja ei saa viia. Kreeka ja teiste maade ning euro päästjate ees on seisnud äärmiselt mitmetahuline kui mitte täiesti lahendamatu ülesanne: muuta erineva tugevusega ja isepäisetest tükkidest nõrgalt kokku liidetud ja usaldust kaotav eurotsoon normaalselt funktsioneerivaks valuutaliiduks. Raskused pole siin kaugeltki selles, et ei teata, mida majanduslikus mõttes teha tuleks, vaid hoopis mujal. Raskused peituvad selles, et vajalik muutus tähendab eurotsooni igale liikmele millestki loobumist ja ka seda, et ühtedele hakkab uuenenud valuutaliit sobima paremini kui teistele ning et ühed peavad ühisraha päästmisel enda peale võtma suhteliselt suurema koorma kui teised.

Aritmeetiliselt ei ole ju olukord Euroopas sugugi halvem kui USAs.Probleemid peituvad Euroopa ühisraha ja rahanduse organisatsioonis, selle toimimise põhimõtetes. Selles, et poliitikud organisatsiooni osa ja selle täiustamise/arendamise võimalusi/vajadust rahaliidu moodustamisel ebaõigelt hindasid. 

Kui eurotsoon ei oleks praegu jõudmas eksistentsiaalsete küsimuste ette, oleks võinud eeldada, et ka selle nädala lõpus ei jõuta kaugemale püüdest  veel mõnda aega turgusid senises stiilis rahustada ja astuda rahaliidu reformimise suunasüksnes minimaalseid samme. Samas ei suuda ma kuidagi uskuda, et Euroopa juhid võiksid olla samavõrd pimedusega löödud nagu olid omaaegsed Nõukogude liidrid. Seepärast arvan, etkõigile raskustele vaatamata saavutatakse nädala lõpus eurotsooni uueks stardiks vajalik põhimõtteline läbimurre. Samas arvan ka seda,  et selle otsuse kaugemaleulatuv sisu jäetakseikkagi raskelt dešifreeritavate formuleeringute taha, kuid karmimalt formuleeritud sõnumit ei suudaks paljude riikide poliitikud ja rahvad ühe korraga alla neelata.

Siinjuures eksivad minu arvates praegu need, kes on kartnud, et uuenev rahaliit toob kaasa või avab teenn. Euroopa Ühendriikide sünnile. Kartma peaks minu arust hoopis need, kelle suhtes peagi  automaatseid sanktsioone reeglitest mitte kinni pidamise pärast rakendama hakatakse sest pakutavad kontrollmehhanismid lubavad küll eurot kui raha tugevdada, kuid ei vähenda eurotsooni nõrgemate riikide arenguprobleeme, vaid pigem süvendavad neid veelgi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. December 2011, 11:30
Otsi:

Ava täpsem otsing