Vene majanduse hetkeseis

Vene majandusministri hinnangul algas majanduses 1997. a stabiliseerumine, mida kinnitavad mitmed statistikanäitajad. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvas kogu reformiperioodi kohta esimest korda (1%) ja tööstustoodang 1,7%, kusjuures esimene tajutav kasv oli masinatööstuses ja eriti autotööstuses.

Eelarvepuudujääk oli mullu 3,6% SKTst, meenutagem, et veel paar aastat tagasi oli see 8--10%. Inflatsioon alanes aastaga 18 protsendilt 8-9%le. Eri hinnanguil kasvasid elanike tulud 2-3%. Otse aastavahetuse eel õnnestus valitsusel tasuda võlgu olevad pensionid ja riigitöötajate palgad.

1997. a reformid jätkusid ja riik alustas strateegilise tähtsusega majandusharude ja ettevõtete erastamist, millega sundis kiirustama eelarvedefitsiit. Samal ajal suurendati riigi kontrolli monopolettevõtete üle. Selle tulemusena hakkas tööle elektrienergia hulgimüügiturg ja alanesid raudteetariifid.

1997. a väliskaubanduse maht kasvas rekordiliseks ehk 136 mld dollarini, eksport ületas importi 36 mld dollari võrra. Eestiga võrreldes on see suurepärane, kuid tuleb arvestada, et põhiliselt on see saavutatud energiakandjate ja toorme ekspordiga.

Miks ei ole Venemaal, mis on ressursside poolest palju rikkam, õnnestunud saavutada niisugust majanduskasvu nagu Eestil. Esiteks on Vene reformid mitmel põhjusel 3-4 aastat maas. Keerulise ja koormava maksusüsteemi tõttu levib tulude varjamine ja varimajandus. Tõhusa pankrotimehhanismi puudumise tõttu on ettevõtete vahel tekkinud tohutud võlad.

Teiseks on välisinvesteeringud elaniku kohta mitu korda väiksemad. Kolmandaks, nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, on see seotud Venemaa suurte loodusvaradega. Energiakandjate ja metallide eksport andis enam kui 60% valuutalaekumistest ja oli põhiline kapitali akumuleerimise allikas. Ülejäänud majandussektorid osutusid konkurentsivõimetuks. Kuid energiakandjate ja toorme tootmise ja eksportimise võimalused on piiratud, pealegi hakkab kodumaise majanduse arenes ka siseturg neid üha rohkem tarbima.

Praegu viib Venemaa välja 43% toodetavast naftast ja 36% gaasist. Juba tänavu on kavas nende ressursside eksporti piirata 2,5% ja suurendada kauba eksporti 8%.

Neid vältimatuid muutusi Vene majanduses tuleks arvestada ka Eesti transiidistrateegias. Kuni pole hilja, tuleks tugevdada oma positsiooni eriti perspektiivikate konteinervedude turul. Iseäranis kui arvestada, et ka Venemaa ise muutub sillaks Kagu-Aasia ja Euroopa vahelistes kaubavedudes.