Modellivõistlus harmoniseerimisega

Kõiki modellikonkursse ei pea ühte-moodi korraldama. Saab ka nii. Kui modellikandidaadi kaal on ülemäärane, ei lööda tema nina all ust kohe kinni. Kõigepealt püütakse mõlemalt poolt harmoniseerimise abil kokkuleppele jõuda. Nii, et enne agentuuriga liitumist tuleb poolest ülekaalust vabaneda ja pärast, aasta jooksul, ülejäänust. Kui ka siis kokku ei lepita, koostatakse harta, mis ütleb, et mõne aja pärast võib jälle midagi juhtuda.

Ei tea, kuidas modellidele protseduur meeldiks, teadlastele aga küll. Tekivad majandusmatemaatiliselt huvitavad tingimisprotsessi küsimused kasvõi selle kohta, kui kaugele, mis ajal ja tingimustel oleks ühel või teisel poolel sobivaim harmoniseerimisega minna jne.

Euroopa Liidus (EL) ja sellega ühinemisel on tingimine harmoniseerimisküsimuste ümber tõsine asi. Suurbritannia on siiani oma sotsiaalkaitse süsteemi ühtlustamisest Maastrichti lepetega kõrvale hoidnud. Sellega püüavad britid oma tööjõu ELis odavama hoida ja saavutada eelist konkurentsivõimes. ELis ei sallita konkurentsieelistena hinnategurit, vaid tegureid, nagu innovatsioon, kvaliteet, spetsialiseerimine, mahuefekt, turustamistase jne.

Kuna EL on tüdinenud Inglismaa vastuseisust, pole loota, et uusi liikmeid lastakse sisse seda harmoniseerimisnõuet esitamata. Eesti puhul on nõude otsene täitmine võimatu, et mitte täielikult kaotada konkurentsivõimet. Seega peaks Eesti pärast võimalikku ühinemist lisaaega taotlema. Nüüd on majandusteaduslikult oluline, milliste sotsiaalnormide ja kui pikaks ajaks harmoniseerimise tingimine oleks Eestile kui tulevasele liikmele ja seega ka ELile kõige kasulikum.

ELiga ühinejatel tekib selliseid harmoniseerimisprobleeme arvukalt. Eestis on nende hulgas keskkonnaprobleemid, aga on neidki, mis vist veel ei ole leidnud suurt tähelepanu.

Financial Timesi (06.10.97) järgi peab Poola oma veevarustussüsteemi viima Euroopa Liidu tasemele, mis maksvat ca 600 miljardit krooni pluss ekspluateerimiskulud 4% iga-aastasest kogutoodangust. Need kulud ootavad vist meidki, jälle on vaja tingida sobivat siirdeaega.

Täiendavalt on vaja ühtlustada ka haridussüsteeme nii tööjõu justkui vaba liikumise kui ka inimkaptali kui elatustaset peamiselt määrava teguri seisukohalt. Tegelikult kujuneb tööjõu liikumine vabaks väikses ulatuses, sest tööjõud on vaatamata piiride avatusele riikidega tugevalt seotud kasvõi kirjeldatud sotsiaalkaitse erinevustega.

Tööjõu liikumise piiratuse kompenseerimiseks ja tööoskuste ühtlustamiseks pikemal perioodil tuleb koolitada tööjõudu ELi edukamates riikides.

Autor ei saa vihjamata jätta, et teoreetiliselt eriti huvitavaks muudab harmoniseerimisküsimuste lahendamise asjaolu, et üldse ei ole kindlalt teada, millega harmoniseeruda. Näiteks on pikaks ajaks lahtine küsimus, milliseks kujuneb pärast laienemist ELi põllumajandustoetuste süsteem jne.