Bürokraatidesse suhtutakse liiga kriitiliselt

Korduvalt on Äripäev kriitiliselt kirjutanud bürokraatidest. Bürokraatiat on liiast, nende arvu on vaja vähendada. Kuid võrrelgem kahte olukorda. Esiteks. Te seisate pool tundi koridoris järjekorras mingi bürokraadi ukse taga, et saada üht allkirja. Kas pole tüütu?

Teiseks. Te sisenete kabinetti. Bürokraat paneb ajalehe kõrvale ja lahendab kiiresti teie küsimuse ning hakkab jälle lehte lugema, st ta on valmis järgmist kodanikku teenima.

Kas pole meeldiv? Tegelikult esinevad mõlemad kirjeldatud variandid vaheldumisi, sest kliendid ei käi ühtlaselt. Probleem on, mille järgi bürokraatide arvu määrata -- kas tippkoormuse järgi (tekib ajuti liig) või keskmise järgi (ajuti tekib järjekord). Keegi ei märka, kui bürokraat töötab üle aja või nädalavahetusel.

Otsustamise allapoole viimisel on kaks otsa. Kui seadus on küllalt üldine, tuleb paljud erijuhud lahendada, st otsustab madalama astme bürokraat. Siin sõltub palju konkreetsest inimesest. Kui kunde ei ole rahul, läheb ta kõrgema bürokraadi juurde, töötades ise vastu detsentraliseerimisele.

Kui seaduses on kõik väga täpselt määratud, tekib erijuhtude puhul vastuolu seaduslikkuse ja otstarbekuse vahel. Bürokraat peab siis kas nõudma seaduse täitmist, olles sunnitud käituma terve mõistuse vastaselt, või tulema kundele vastu ja laskma «üle nurga». Kui bürokraat mõne korra seda teeb ja vahele jääb, siis järgmine kord...

Bürokraadi palga puhul jätab Äripäev pidevalt mulje, lähtudes üksikutest näidetest , et need on liiga suured. Kuid nii nagu luksusautode järgi ei saa hinnata rahva elatustaset, ei saa väheste tippude järgi kõiki bürokraate hinnata. Arvan, et enamiku Eesti bürokraatide palk jääb alla riigi keskmist. Kui lugeda Äripäevas avaldatud ärilõunate hindu, tuleb bürokraadile nutt peale. Äripäeva pakutud reisidest ei maksa unistadagi.