Clio II on seest suurem kui väljast

19. juuni 1998, 00:00

Kui Renault uue Clio abil oluliselt oma müüginumbreid Eestis ei suurenda, ei tasu Info-Autol oma energiat nende müügile raisatagi. Igatahes on suurimal prantsuse autotootjal nüüd auto, millega suuremaid autosid eelistavale eestlasele selgeks teha, et väikeautode klassiski on sõidukeid, mis kõlbavad mitte ainult pereemale poes käimiseks.

Ehkki vana mudeliga võrreldes on Clio 6 sentimeetri võrra kasvanud, on tegu siiski autoga, mis mahub samasse klassi Fiat Punto ja Toyota Starletiga. Konkurentidega võrreldes on Clio aga efektsem, olles eriti tagaosas üllatavalt sarnane mõne aasta eest mööda autonäitusi tiirelnud ideeautoga Next. Enamasti kaovad ideeautodel kasutatavad julged ideed seeriaautot projekteerides prügikasti, Clio puhul pole õnneks nii juhtunud. Tulemuseks on stiilne väikeauto, mis hoolimata rohketest uutest joontest on siiski selgelt identifitseeritav kui Clio.

Väliselt võib Clio kõhklusteta ühte patta panna Corsade ja Fiestadega, kuid esiistmel kannatab Clio II tänu pikale teljevahele võrdluse välja hoopis Astrate ja Escortidega. 1.90 kasvuga mees saab jalad ette sirgeks lükata (tagaistmele siis muidugi täiskasvanul enam asja ei ole), rohkesti ruumi jääb ka kõrgusesse.

Uus Clio on meeldivalt vaikne -- koostamise kvaliteet igati heal tasemel. Norida pole ka salongi viimistluse kallal, viimase aja uustulnukate Golfi ja Astraga ta küll ei konkureeri, aga Clio on siiski klassi võrra väiksem auto. Tõsi, selle meelde tuletamiseks peab taas autost välja tulema ja autot väljastpoolt vaatama.

Norida võib varustuse kallal. Teine turvapadi, ABS, elektriaknad, kesklukk jpm on lisaluksus. Hinnakujunduse osas peab aga Renault suuri plaane -- Info-Auto müügijuhi Meelis Lokki kinnitusel tahab Renault pakkuda omas klassis odavaimat lääne autot. Konkreetne 1,4-liitrise mootoriga viieukseline mudel hakkavat esialgu maksma 145 000 krooni (lisaks on valikus olemas 1,2- ja 1,6-liitrine bensiini- ja 1,9-liitrine diiselmootor).

Lootust soodsamale hinnale annab ka fakt, et Clio II koosneb vana mudeli 3200 detaili asemel vaid 2300 tükist -- Clio II on odavam toota kui Clio I.

Maanteel suurel kiirusel jätab Clio pisut liiga õõtsuva mulje, linnas aga, kus on ta põhikeskkond, pole midagi ette heita. Eesti esimene uus Clio sai oma ristsed Leedus toimunud rahvusvahelistel ajakirjanike vigursõiduvõistlustel, sealsed tingimused pole aga kaugeltki need, milleks Clio on projekteeritud.

Kiirendusega 1,4-liitrine Clio loorbereid ei lõika, aga pole ta ju võidusõiduks mõeldudki. Omas klassis sai ta aga hästi hakkama ja katsel, kus keskmine kiirus oli väike, jäi ta ühel korral koguni samasse sekundisse Subaru Imprezaga, edestades nii võistluse üldvõitjat Volvo S40 T4 kui kiiretel katsetel hiilanud 150hj mootoriga Seat Ibiza GTi-d. Et Clio I oli autospordis tegija, on ilmselt vaid aja küsimus, millal Clio II--Williams võistlusradadele ilmub...

Harjumist vajas ebamugav tagurpidikäik, mis sisselülitamiseks fiksaatori vabastamist nõuab. Lülitused on täpsed, häirib aga, et kiirendades käib kangist nõks läbi. Kiirel sõidul segab ka lühike esimene käik ja asjaolu, et alla 4000 p/min on autol «hing kinni».

Kütusekulu osutus meeldivalt mõõdukaks. 1850 km, sh ka 37 km kiiruskatseid, läbis auto 110 liitriga, mis teeb keskmiseks kuluks 6 l/100 km. Renault' enda andmetel kulutab Mégane'ilt tuttava 1,4-liitrise mootoriga Clio maanteel 5,6 l/100 km.

Suhtumist uude autosse iseloomustab hästi Leedu autoajakirjanike suhtumise muutus. Kui avapäeval imestati selle üle, et sellise imeliku autoga kohale tuldi, siis teisel päeval hakati huvi tundma, kuidas Clio sõidab ning kolmandal päeval enne lõpetamist teenisid Clio sõiduomadused kiidusõnu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:42
Otsi:

Ava täpsem otsing