Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
No piss,no business!
Selle suve show-ürituste trend on meeste WCs pissivad naised. Nii oli see Õlle-summeri ajal laululava aluses tualettruumis kui ka Watergate'i ajal Sunset Clubi sansõlmedes.
Põhjus on ühest küljest inimlik -- joovastavaid jooke pruukinud naised ei suuda ligi pool tundi seista naiste tualeti taga vonklevas järjekorras ning on nendesamade jookide mõjul saanud ka üle häbelikkusest oma asi meeste poolel ära ajada. Kuid teisest küljest on ju tegemist sügavalt inimväärikust alandava olukorraga.
Ma ei pea end küll mingiks naisõiguslaseks, kuid siiski on mu meelest härrad Rõõmus ja Laubre pannud oma üritustele paarisaja krooni eest pileti lunastanud naisterahvastest kliendid äärmiselt ebaõiglase valiku ette.
Võimalik on kas ohverdada pool tundi oma lemmikbändi esinemisajast järjekorras kannatades või siis mörisevate meeste «vaimukate» repliikide saatel kähku ära käia.
Kohtasin mõned suved tagasi ühes Soome hotellis USAst pärit ärimeest, kes oli üpris üllatunud jää puudumisest oma numbritoa külmikus ja minibaaris. Hotell kuulus aga juhtumisi Arctia hotelliketti. No ice, no business -- nõnda kommenteeris jänkimees toonast olukorda oma kodumaa äritraditsioonide kontekstis.
Tõepoolsest -- kui Ameerikas julgeks mõni klubi või kontserdikorraldaja pakkuda rahvale sooja kokakoolat, lint?itaks teenindajad vist kohe.
Eestis võib aga iga promootor või klubiomanik lihtsalt käsi laiutada ja ohata -- tualettruumid on projekteeritud normaalset külastatavust arvestades, meil aga kukkus välja megaüritus. Mis teha, mis teha...
Siiski -- kui juba lüüakse publikurekordeid, tuleks (vähemalt edaspidi) osa kasumist kulutada publikule maksimaalselt mugava lõõgastusvõimaluse tagamiseks.
Meie klubide loomise esimeses laines investeeriti põhiliselt valgus- ja helitehnikasse. Teises laines lisaks ka ventilatsiooniseadmetesse ja turvasüsteemidesse. Miks mitte ei võiks kolmandas laines konkurente ületrumpavaks äriideeks olla piisaval arvul avaraid tualetteruume.
Teatavasti tõi selle kõnekäänu kasutusele Vana-Rooma kemmerguomanike poolt ihuhädade kergendamise eest sisse seatud tasu.
Kui juba hakkasin nii proosalisel teemal sõna võtma, siis tahaks teha veel paar märkust ühe kummalise äriidee kohta. Selleks on peamiselt toidubaarides leviv komme küsida WC külastamise eest kundelt täiendavalt veel kaks kuni viis krooni. Ja seda teevad isegi õllesaalide -- kus joogil ju eriti kiire käive -- omanikud, näiteks Pärnu kunagises menupaigas Postipoisis...
Loomulikut tuleb kliendil teenuse eest maksta, kuid mõned asjad, nagu riietehoid ja tualett, võiksid olla arvestatud selle 10protsendilise teenustasu sisse, millest menüükaardid meid tagasihoidliku tärnikesega informeerivad. Vastasel juhul võiks eraldi raha küsida veel lauale toodavate maitseainete ja miks mitte ka salvrättide või laudlina olemasolu eest.
Hoolimata sellest, kas tuurikorraldajad hävivad tänavu halva ilma ja Maapanga krahhi tõttu või ehk õnnestub mõnel siiski ots otsaga kokku saada, tahaks nii sel kui järgmistel suvedel vähem tarbida meelelahutust ning teenindust, mille kohta saaks öelda: täielik peldik!
Ivo Rull on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.