Kui kaugel on Kagu-Aasia?

Artikkel

- Uudised
- 16. august 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui kaugel on Kagu-Aasia?
Täna ei tea keegi, kui palju võib jeen dollari suhtes odavneda, enne kui Hiina on sunnitud praegusest jüaani vahetuskursist loobuma. Samas on vähestel illusioone tagajärgede suhtes, mida selline asjade käik muu hulgas Eestile kaasa võib tuua.
Aasias tähendaks see majandusolukorra edasist halvenemist ja ulatuslikku võistlevate devalveerimiste lainet. See tõrjuks Aasia turult teised müüjad ning tähendaks sealsete kaupade veelgi suuremat tungi muudele turgudele.
Juba möödunudsügisesed sündmused tõid kuue kuuga USA-le suurima kaubandusbilansi puudujäägi ja alandasid poole võrra sisetoodangu juurdekasvu. Samuti oli lugu oodatust raskem Euroopa riikidele, kusjuures tegemist oli vaid Aasia haiguse esialgse mõjuga.
Kui võtta aluseks, et Eesti kaotas börsil puhtalt 4 miljardit, ei saa väita, et mõju oli marginaalne. Tõsi küll, osa sellest oli isegi soovitav -- ülekuumenemine oli reaalsus ning ka haritust ei jagata siin ilmas tasuta.
Kui aga nüüd lisandub mullusele uus ?okk Kagu-Aasias, on selle mõjud ilmselt raskemini kanaliseeritavad.
Millised on perspektiivid? Goldman Sachs'i arvates odavneb jeen dollari suhtes lähima kolme kuu jooksul 155 jeenini. 10% jeeni odavnemine tähendab keskeltläbi 2,5% Hiina kaupade kallinemist tingimusis, kus jüaan on niigi üleväärtustatud.
Seega -- lehtede langemise aegu on Eesti vastakuti uute väljast tulevate probleemidega, samas kui siseprobleemid, mis tekkisid kasvõi börsimulli lõhkemisest, pole veel lõpuni ära keenud.
Ennast lohutades räägime, et Eesti börsi kapitaliseeritus SKT suhtes on võrreldes teiste riikidega suhteliselt madal, mistõttu börsi seisu mõju majanduse käekäigule on väike.
USA ettevõtete ja eraisikute käes on aktsiaid 150 protsendi ulatuses SKTst. Tasuks aga meenutada, et 1987. a krahhi eel oli see number 70 protsenti, mis on võrreldav Eesti börsi mahuga möödunud aasta septembris.
Teiseks pole oluline, kas kaduma läinud raha oli otseselt ettevõtete majandustegevuse finantseerimiseks või mitte. Raha on raha, ning ka joodiku raha läheb lõppkokkuvõttes üldisesse käibesse.
Hiljemalt kolme kuu pärast ootab möödunud aastal 4 miljardit kaotanud, paar miljardit tallele pannud ja inflatsiooni tõttu kümnekordse protsendi võrra konkurentsivõimet kaotanud Eestit uus väljakutse.
Väljakutsel on vähemalt neli ebameeldivat tahku.
Esiteks neelab uus kriis Kagu-Aasias tohutult vaba raha ning muudab investoreid ettevaatlikumaks.
Teiseks tuleb ettevõtjatel otseselt kokku puutuda konkurentsitingimuste halvenemisega.
Kolmandaks tuleb arvestada halvenevate konkurentsitingimustega kõikidel turgudel, mille tingivad Kagu-Aasia kaupade odavnemine ja kriisi süvenemisega kaasnev majanduskasvu ja nõudluse vähenemine terves maailmas.
Neljanda ja ilmselt kõige ebameeldivama tegurina peame arvestama meie majanduse suurt seotust SRÜ maade, Läti ja Leeduga ning nende maade majanduse kerget haavatavust.
Poliitikute ja ettevõtjate ees seisab küsimus, kas Eestil on vaja majanduspoliitikat, seismaks vastu neile väljakutsetele, või on õigem jääda passiivsesse rolli ning loota iseregulatsioonile, mis kahtlemata kuidagi toimib.
Hetkel kuum