Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
NRG tingimusmäng
NRG tippjuhtide visiit suviselt soojale Eestimaale oli ameerikalikult naera-tusterohke ja optimistlik. Selle visiidi kommentaarid heitsid aga uut valgust NRG äriplaani varjuderohkesse maailma.
Raadios kõlanu ja trükipressis avaldatu põhjal selgub, et NRG äriplaan ei vasta oma põhiolemuselt ei valitsuse seatud tingimustele ega ka NRG enda deklareeritud eesmärkidele.
Ameeriklased on unustanud enne Eestisse tulekut läbi lugeda nende maal laialt levinud majandusõpikud või käsitlevad nad eestlasi aborigeenidena, kes alles õpivad krihvliga oma nime kivitahvlile kritseldama.
Esmapilgul tundub, et NRG äriplaanis on tõepoolest arvestatud nõudega jätta Eesti riigile 51% aktsiatest. Tingimus on täidetud vaid näiliselt, sisuliselt on see täitmata.
Probleemi olemus ei peitu ju 2protsendilises aktsiaenamuses, vaid sellega kaasnevas otsustusõiguses. Paraku on aktsiaenamusest tulenev Eesti riigi otsustusõigus 15 aastaks taotletavate lepingutega nulliks muudetud. Analoogselt aktsiate kontrollpaki probleemiga on formaalselt lähenetud ka turu garanteerimise küsimusele. Erastatavad elektrijaamad annavad momendil 95% Eesti elektrienergiatoodangust, st nende käes on absoluutne monopol. Turuosa on praegu kaitstud toodetava elektrienergia konkurentidest madalama hinnaga.
Eesti energiaseadus ei luba ühelegi ettevõttele mingit turu garanteerimist, vaid see tuleb ka edaspidi välja võidelda madalama hinna abil. NRG ei ole 75% turuosa lubamist käsitlenud mitte piiranguna (riik võib oma dotatsioonide toel turule tuua näiteks kallima bioenergia), vaid privileegina. Elektrienergia hinda ei kalkuleerita reaalselt müüdava energiakoguse alusel, vaid lubatud turuosale vastava koguse alusel.
Monopoolne seisund ja konkurentide pakutava energia kõrgem hind võimaldavad vabaksjäänud turuosa hinnataseme läbisurumiseks esitada monopoolseid surveabinõusid.
Omakapitali tulususe nõutud piirmäära (12% esimesel kaheksal aastal) käsitlemisel on NRG aga läinud koguni otsese võltsimise teele. Ilmneb, et äriplaanis taotletakse omakapitali tulususe asemel sisemise tasuvuse 12% määra.
Nn sisemine tasuvus (internal rate of return) arvutatakse mitte omakapitali, vaid kogu investeeringute suhtes. Investeeringuid tehakse aga omakapitali kõrval suures osas amortisatsioonifondi ja laenukapitali arvel. Seejuures vähendatakse tasuvuse määra arvutamisel netokasumit veel ka tagasimakstavate laenusummade võrra.
Ühe mõiste asendamine teisega suurendab omakapitali tulusust 2--2,5 korda, st vähemalt 24--30%ni. Seejuures ei ole NRG nõus tasuvuse hulgas arvestama ettevõtte väärtuse kasvu, mis perspektiivitundega investorile on tavaliselt peamine tuluallikas.
NRG ei täida enda antud hindade stabiliseerimise lubadust. Ta väidab küll, et tema planeeritud hinnatõus 23,8 senti/kWh aastatel 1999--2005 on sama suur kui hinnatõus aastatel 1992--1998, kuid NRG on ära unustanud inflatsiooni mõju.
NRG on planeerinud reaalhinna tõusu, millele lisanduks veel nende nõudel iga- aastane inflatsioon. Senine elektrienergia hinnatõus oli aga nominaalne, millest tuleks siis inflatsioon maha lahutada.
See tähendab, et NRG tahab senise stabiilse reaalhinna asemel sisse viia kiiresti kasvava reaalhinna. Pole usutav, et NRG ei ole võimeline aru saama inflatsiooni olemusest, sest endale kasulikes punktides püütakse inflatsiooni arvestamist sisse viia isegi juhul, kui see ei ole millegagi õigustatud.
Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor.