Venemaa Krakatau

Venemaa finantskriis meenutab mõneti 1883. aastal Indoneesias toimunud Krakatau katastroofi, mil vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiidlaine tegi vaata et maakerale tiiru peale.

Kui seni on Venemaa majanduslikud uperpallid jäänud pidama endise Nõukogude Liidu piiri taga, siis sedapuhku on kriisi järellainetus üsnagi kaugele kandunud. Sündmuste mõju oli märgata Rootsis ning räägitakse, et isegi Mehhiko börsil. Saksa pangad kaotasid Venemaal palju raha. Kui on tegemist samade kreeditoridega, kes tegelevad Baltimaadega, siis nende tagasitõmbumine Venemaalt või krediidiliinide külmutamine võib jätta mingi jälje ka Eestisse.

See, et president Jeltsin nädal tagasi eitas kategooriliselt rubla devalveerimist, on tüüpiline ilming enne taolist sammu -- mida sagedamini peaministrid, rahandusministrid ja keskpankade presidendid eitavad devalveerimise võimalikkust, seda lähemal see on. See on n-ö lubatud vale. Valetanuks Clinton dollari devalveerimise, mitte Monica Lewinsky pärast, poleks tal probleeme.

Näis siiski, et Jeltsin uskus siiralt seda, mida ütles.

Devalveerimine on üheselt mõistetav meede rahasüsteemi korrastamiseks. Probleeme tekitab hoopis 90päevane moratoorium. Esiteks pole selge, milliseid krediite see puudutab. Teiseks kõnelevad 80ndate algupoole Brasiilia, Argentina, Mehhiko, Tansaania ja Lõuna-Aafrika kogemused, et moratoorium tähendab ebaselgust määramata ajaks ja sel on drastilised tagajärjed.

Venemaa on väga raskes olukorras: maksud ei laeku, riik on võlgu nii välisriikidele kui kodanikele, raha voolab riigist välja. Kaotused tulevad suured. Valitsus ei suuda olukorda kontrolli all hoida. Probleemid tekivad valitsusel tõenäoliselt ka riigiduumaga. Raskustest ülesaamiseks head lahendust ei ole. On ka mõningaid märke Venemaa võimalikust suundumisest autoritaarsema võimu poole.

Nii või teisiti jäävad Venemaa jaoks probleemid kestma pikaks ajaks.

Baltikumis on Vene «Krakatau» mõjud märgatavamad kui mujal Euroopas.

Eksport Venemaale muutub raskemaks, importööridel on lihtsam. Huvitavaks kujuneb transiidiküsimus. Eestit läbivast transiidist moodustab lõviosa eksport Venemaalt. Nüüd võib transiit elavneda. Venemaale tähendab see poliitilist impulssi alternatiivsete väljapääsude otsimiseks läände, tugevneb motivatsioon ehitada välja oma sadamad.

Enamik Eesti pankadest on 80--90% ulatuses seotud Eesti või läänega, seepärast pole nende olukord halb, kui neil just Vene riigilaenuobligatsioone pole.

Läti pankadest on lõviosa seotud Venega, seejuures paljud neist on n-ö taskupangad. Kui kaua toidab omanik-offshore, Vene grupp või pank, «taskut», on küsitav.

Eestis on taas tõstatatud küsimus, kas kroon tuleb devalveerida. Moodne on rääkida, et kõik sõltub sellest, mis toimub väljaspool. Krooni kaitseb seadus, seda saab muuta ainult parlament. Seega sõltub krooni tervis eelkõige Eesti poliitikuist.

Paljude analüütikute arvates on devalveerimisele lähemal Hongkongi dollar. Kui nii läheb, oleks see tugev hoop valuutakomitee süsteemi usaldusväärsusele.

Viimase aasta jooksul on spekulandid kaks korda üritanud tegutseda krooni vastu: mullu oktoobris ning paar kuud tagasi. Mõlemast situatsioonist sai Eesti hästi üle.

On finantsjõude, kes tõenäoliselt üritavad seda taas ja tõenäoliselt pärast aastavahetust. Märgata on intresside tõusu, eriti nende krediitide puhul, mille maksetähtaeg jääb teisele poole aastavahetust.

Nii tekib Eestis aastavahetuse ja märtsivalimiste vahel vägagi huvitav situatsioon.