Rahapaja-armastus

Venemaale võib kaasa tunda, teda võib taga nutta või parastada, kuid veelgi enam väärib Venemaal toimuv tähelepanu hoiatava eeskujuna. Seda nii viimaste aastate majanduspoliitika kui ka tänase finantskriisi lahendamiseks tehtava kontekstis.

Venemaa «inimsõbralikud», st olematud majandusreformid ja koos Jegor Gaidariga varakult prügikasti heidetud ?okiteraapia (seda kõike vastandina Eesti tööstuse-, põllumajanduse-, pensionäride- ja teab veel kellevaenulikule majanduspoliitikale) on loodetud majanduskasvu ning sotsiaalsuse ja humaansuse asemel viinud maa taas silmitsi tühjade lettide ja hüperinflatsiooniga.

Mis parata, ju see kuulub loogiliselt nende «kontrollitud» protsesside jatta, mille uut etappi alustati rubla kontrollitud devalveerimise ja tühja raha samavõrra kontrollitud emissiooniga. Taas on antud endisele NSV Liidu riigipanga juhile Viktor Gera?t?enkole, endisele NSV Liidu riikliku plaanikomitee esimehele Juri Masljukovile ning perestroika-akadeemikutele Abalkinile, Bogomolovile jt võimalus kätt proovida. Lootuses, et see, mis tookord untsu läks, läheb nüüd õnneks.

Kümme aastat tagasi trükiti raha parema sotsialismi lummuses, nüüd, otsustades pangajuhi hiljutise intervjuu järgi sakslaste Spiegelile, Venemaa ortodokssusele lootes.

Gera?t?enko ei usu, et krediidiemissioon pankade likviidsuse päästmiseks suubub vältimatult valuutaturule, tühjendades niigi ahtaid keskpanga valuutavarusid ja langetades päästetavat rubla. Uute vanade juhtide pähe ei mahu ikka veel see, et eelarvevõlgade katmine libarubladega tähendab kõige vahetumat tühja raha pumpamist niigi tühjale tarbekaupade turule. Mis sest, et saamatajäänud palkade ja pensionite kompenseerimine on iseenesest õilsamast õilsam.

Ons selle tagajärg kontrollitud hüperinflatsioon või lihtsalt hüperinflatsioon, ei oma isegi teoreetilist tähtsust. Oleks lausa ime, kui Venemaa septembrikuine tarbijahindade tõus jääks alla meie kodusele tippmargile -- 1992. aasta jaanuari 87protsendilisele hinnatõusule. Aga eks oota Venemaa enda margidki löömist. Pealegi nimetati seal 1992. aasta 26,1-kordset inflatsiooni hellitavalt Gera?t?enko efektiks.

Ajakirja Kommersant-Vlast 8. septembri numbri traditsioonilise nädalaküsimusega taheti teada, millal oli Venemaal hea elada. Kui Ba?nefti asepeadirektorile tõid pisara silma 1960. aastad, mil tema kompanii tootis 40 miljonit tonni naftat aastas, siis on see puhtalt mehe enda asi.

Kui aga riigiduuma asespiiker Mihhail Gutserijev ihkab taga aastaid 1985--1988, siis meenutab Venemaa kõrgem riigivõim heldimusega aastaid, mil NSV Liidu konsolideeritud eelarvepuudujäägi suhet sisemajanduse kogutoodangusse suudeti Gera?t?enko-Masljukovi käe all kasvatada 1,8 protsendilt 9,2 protsendile ja riigi sisevõla suhet sisemajanduse kogutoodangusse 18,2 protsendilt 35,6-le. Väärt olid need ajad, mil värske keskpanga presidendi esimest võimuaega «mõõdeti» bilansiga, kus varade poolel langes (seisuga 1. jaanuar 1991) valitsusele antud lootusetute, kuid kontrollitud laenude osaks 72, aga kulla- ja valuutavarudele vaid 2%.

Saksamaa nõustus demokraatia ja vaba turumajandusega 1948. aastal, s.o pärast teist hüperinfatsiooni viimase veerandsaja aasta jooksul. Eks saame näha, kuidas läheb Venemaal.