Eesti sai rublalt nakkuse augustis

12. oktoober 1998, 00:00

Eesti finantssektor saab järjest otsetabamusi. Forekspank tuli Venemaalt saadud kahjumi tõttu natsionaliseerida, kuna riiklikud võlakirjad ehk «gekod» tardusid varjusurma.

EVEA Pangale määrati Venemaa eurovõlakirjade pärast pankrot, sest ka neid ei taha keegi osta. ERA Pank sattus likviidsusprobleemide, ühesõnaga klientide raha põgenemise tõttu moratooriumi alla. Raha põgenes ERA Pangast seetõttu, et ERA Pank oli EVEA Panga suuromanik.

Otsetabamuse said ka kaheksa avatud investeerimisfondi, mille maht langes alla viie miljoni krooni. Mahtude langemine on asjade loomulik käik: esiteks langevad aktsiate hinnad, teiseks voolab raha fondist lihtsalt välja. Miinus ja miinus andsid kokku ühe suure miinuse.

Niisuguste sündmuste ahel võib viia pealiskaudse järelduseni, et kriis Eestis süveneb. Kui järjest tuleb teateid pankrottidest, sulgemistest, hindade langusest jne, mida siis muud arvatagi. Kui pidada kirurgilist vahelesegamist kriisi tunnuseks, siis jah -- tegemist on kriisi süvenemisega. Kui on rohkem operatsioone, siis on ka rohkem kriisi. Kui aga valusid raha juurdesüstimise näol jätkuvalt tuimestada, siis justnagu ei oleks tegemist kriisiga!? Või on siiski viimasel juhul tegemist enesepettusega? Me võisime rääkida kriisi süvenemisest siis, kui augustis süütenöör põles -- siis, kui Venemaa devalveeris rubla. Selleks sammuks ei olnud meie finantsistid valmis.

Nüüd, kus kõmakas on käinud ja me tegeleme rusude koristamisega, rohkem «kriisi» Eesti jaoks ei lisandu, kahju on juba kantud. See on nagu viiruse saamine, millest edasi läheb aeg pikemasse või lühemasse peiteperioodi.

Venemaale tehtud finantsinvesteeringud muutusid devalveerimise käigus lühikese ajaga nullilähedaseks. See võttis aega nädala-kaks augustis. Lisaks jäi eksportööridel raha kinni. Just sel ajal kaotused materialiseerusidki. Pankade bilansid konsolideeriti aga kvartali lõpus, septembris, mis võimaldas kuuajalist tuimestust, keepsmiling'ut, äärmisel juhul oma raskustest ainult ettevaatlikku teadustamist. Kui kahjumi lõplik suurus sai teatavaks, ja see võttis kliendid põlvist vankuma, nimetame me selle kriisiks. Välk oli juba ammu sisse löönud, ent meie peame kriisi jätkumise põhitunnuseks kaugenevat kõuemürinat

Sümpaatne oli peaministri majandusnõuniku Heido Vitsuri ütlus Venemaaga seotud ettevõtete kohta: kui me näeme, et Vene turg langeb ära, pole mõtet Venemaale suunatud ettevõtjaid toetada. Sest siis doteeriksime me lõppkokkuvõttes Vene tarbijat ja Eesti ettevõtluse jaoks midagi paremuse poole ei muutuks.

Hämmeldust tekitab aga koalitsioonipoliitikute iseenesest mõistetavus tuua stabilisatsioonifondist ära 250 miljonit krooni maksumaksja raha. See raha on mõeldud maameestele laiali jagada niinimetatud ikaldusaasta kompensatsioonideks.

Võib-olla tuleks ka meie põllumajanduses vaadata, kas üldse sellises mahus turgu on, nagu me püüame endale visalt sisendada. Ja kui ei ole väga suurt turgu, siis mitte püüda, hambad ristis, toota.

Kuigi põllumajandus annab sisemajanduse kogutoodangust vaid 4,4% (1997. aastal veel 5,2%), on maaelanikest valijaid tunduvalt rohkem -- ilmselt on selles asja point. Ei ole kuigi ratsionaalne toetada üht eraettevõtluse valdkonda, mis aastast aastasse näitab langustendentsi. Aga mis parata, parteipoliitika sunnib tegema majanduse seisukohalt ka ebaotstarbekaid otsuseid.

On ka globaalseid, Eesti maaviljeluse seisukohalt positiivseid uudiseid -- planeet Maa kliima kasvuhooneefekti tõttu soojeneb. 1997. a oli üle terve maakera keskajast saadik kõige soojem. Põhjamaades kliima soojenemisega vegetatsiooniperiood pikeneb, lõunapoolsed alad võivad, tõsi küll, aga liiga kuivaks muutuda. Kes teab, võib-olla kannab meie maamehe visadus lõpuks vilja.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing