Närvis Jaak Allik

Jaak Allik on kahtlemata tugev poliitiline mängur, kes raskeid seise mängib päris hästi. Väga rasketes seisudes kaotab ta aga enesevalitsemise. Alliku meelismetafoorid on pärit spordimaailmast. Viimati kümnevõistlusest ja võiduajamisest. Mina võtaksin appi male.

Peaaegu kõik tuntumad suurmeistrid peale meie Paul Kerese on kaotusseisus nupud laualt ära pühkinud, saali publikust tühjaks teinud, vastase kohtusse kaevanud või selle näo lihtsalt täis sõimanud. See on võita ihkavate ning sageli ka võitma harjunud mängurite laialdaselt levinud reaktsioon. Mis sellest, et tavainimese silmis muutuvad suurmeistrid veidi narriks.

Olles Jaak Alliku poliitilise talendi austaja, ei saa ma kuidagi aktsepteerida igasuguse fair play minetamist ja elementaarset vassimist. Allik ei taha vähem ega rohkem kui ajada ajakirjandus veelgi hoogsamalt Keskerakonna kallale.

Allik püüab halenaljaka aritmeetikaga tõestada, milline oht varitseb ühiskonda, kui keelatakse valimisliidud ning Isamaa, Rahvaerakond ja Koonderakond peaksid riigikogust välja jääma. Riigikogust väljajäämise oht on ju tegelikult ainus, miks Allik ning teised tema mõttekaaslased on seni sõdinud valimisliitude kaotamise vastu. Allik teeb aga vea, mida poliitilised suurmeistrid ei tee.

Valimisliitude keelustamine iseenesest ei too kaasa ühegi senise poliitilise jõu eemalejäämist riigikogust. Kui keelustatakse valimisliidud, on Allik kindlasti üks, kes poliitikas püsimise nimel üritab üheks parteiks liita praeguse KMÜ, või on osaline Koonderakonna pooldumises nii, et osa läheb Reformierakonda, teine osa teistesse erakondadesse, osa jääb ka poliitikast kõrvale.

Arvestades seda, et reformistid Allikut eriti ei armasta, pole tema liitumine nendega tõenäoline. Kõik teised Alliku valikud on riigikogusse pääsemise seisukohast üsna nadid.

See, millest Allik kirjutab, on suuresti tema isiklik probleem. Eesti poliitika jaoks tervikuna tekivad aga valimisliitude kaotamisega selgete platvormide ja vastutusega erakonnad.

KMÜ on valijatele seni lubanud omavahel kokkusobimatuid ja üheaegselt mitterealiseeritavaid asju. See on pettus ja viinud pidevatele pingetele koalitsioonide sees, mida KMÜ on kokku meisterdanud. Pettuse vähendamine ongi valimisliitude kaotamise eelnõu põhiline põhjus.

Valimisliitude kaotamise läbi ei pruugi Keskerakonna võidu võimalused automaatselt mitte kümnendikkugi kasvada, samuti Reformierakonna omad.

Valimisliitude keelustamisel struktureerub Eesti poliitiline maastik ümber, tekivad suuremad, selgema ideoloogiaga, tugevamad erakonnad. End erakonnaks nimetavad sõpruskonnad liituvad. Ei usu, et Eesti valija nutab, kui 25 erakonna liidri asemel on meil näiteks 5 liidrit. Savisaar ei oleks nende seas sugugi halb peaminister. Kindlasti oleks ta üks paremaid.

Vaatamata Alliku närvidekaotusele, suudaksin ma teda ikkagi peaministrina kujutada. Alliku häda on see, et pärast valimisliitude keelustamist on tal raskem leida kooslust, kes ta valitsusse või isegi riigikogusse kannaks. Aga küllap poliitilise kvalifikatsiooni üks tunnus ongi oma isiklike probleemide serveerimine üldriiklike probleemide pähe.

Allik peaks puhkuse võtma Allik, olles ise kannatanud ajakirjanduse tendentsliku tõlgendamise pärast, käitub nagu isa käest peksa saanud jõmpsikas, kes suureks saades püüab teistele kogu ülekohtu eest kätte tasuda.

Allik teab väga hästi, et rahva arvamus ja meie ajakirjanduses avaldatavate artiklite sisu ei ole vastavuses. Kui rahvas soovib astmelist tulumaksu, on ju ikkagi võimalik, et enamik artikleid esitab vastupidiseid seisukohti. Kui rahvas ei poolda valimisliite, on ju ikkagi võimalik hirmutada parempoolset ajakirjandust Savisaarega, tellides sellega artikleid valimisliitude säilimise poolt.

Soovitan Allikul puhkust võtta ja taastada temale omane küllaltki korrektne ja sügav väitlusviis.