Silmaklapid pähe ja vanas vaimus edasi

President Lennart Meri on kohtunud kõigi suuremate ja mõjukamate erakondade juhtidega ning andnud neile avalduse teksti, mis sisaldab üleskutset jätta Eesti julgeolekupoliitika alanud valimisvõitlusest välja ning seab eesmärgiks kaitsekulutuste järkjärgulise tõstmise.

Toimetuse arvates ei ole selline erakondadevaheline kokkulepe valijate suhtes aus. Igal kodanikul peab olema õigus osaleda Eesti julgeolekupoliitika kujundamisel ja seda saab teha ainult valimiste kaudu.

Presidendi üleskutsest võiks aru saada, justkui oleks meie kaitsejõududes kõik tipp-topp korras. Nii see aga ei ole. Reedeses Postimehes kirjutab endine välisminister Toomas Hendrik Ilves, et sõjaväe rahastamine ei ole piisav -- pole välja arvestatud, kui palju ja mille peale peab raha kulutama, et tagada riigi julgeolek --, et tsiviilkontroll kaitseväe üle on nõrk ja juhtimine on korrastamata, sõjaväelaste elukvaliteet pole piisav kaitsetahte loomiseks. Kõik see vähendab meie võimalusi pääseda NATOsse.

Äripäeval oleks hea meel, kui eksvälisministri kommentaar käivitaks Eestis erakondadevahelise arutelu julgeoleku teemal. Valija peab teadma, kas erakond, kelle poolt ta hääletab, toetab kaitsekulutuste suurendamist, külmutamist või vähendamist, kas toetatakse kohustuslikku ajateenistust või palgaarmeed, kas pooldatakse liitumist NATOga või hoopis alliansist eemaldumist jne.

Kui sellist debatti üritatakse vältida, siis viitab see sellele, et Eesti kaitsepoliitika senised kujundajad kardavad, et neil pole oma seisukohtade kaitseks piisavalt veenvaid argumente. Üks näide on kaitsekulutuste pimesi suurendamine. Suurt osa poliitikuid, sõjaväelasi ja meediat oli haaranud kinnisidee, et Eesti peab maksku mis maksab suurendama oma kaitsekulutusi 2 protsendini SKTst. Muidu ei pääsevat me NATOsse.

Nüüd üritab president saavutada erakondade kokkulepet, et kaitsekulutuste suurendamise ideed ükski enne valimisi kritiseerima ei hakka.

Äripäeva aga kahtleb, et suuremad kaitsekulutused on kasulikud, ja toetab pigem nende külmutamist. Enne, kui sõjaväele rohkem raha eraldada, tuleb tõhustada kontrolli selle raha kulutamise üle. Samuti tuleb paika panna pikemaajalised eesmärgid, kuidas raha kasuda ja millised valdkonnad on meie sõjaväes prioriteetsed. Mis aga kõige olulisem, tuleb ka arvestada riigi majandusseisu, et kas üldine areng võimaldab nii mahukaid kulutusi sõjaväele.

Toimetusel on hea meel, et sellele juhtis tähelepanu ka kolmapäeval Tallinnas viibinud NATO loodegrupi ülemjuhataja John Cheshire. «Kui kehtestada kaitsekulutusteks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust aastas, siis võib see nõue riigi majanduse hävitada,» ütles Cheshire BNSile.

NATO esindaja avaldusest võib välja lugeda, et alliansile ei ole oluline kaitsekulutuste protsent, vaid Eesti üldine areng. Kui seame endale eesmärgiks tõsta kaitsekulutused 2 protsendile, aga selle otsusega pidurdame näiteks SKT kasvu, siis raha riigikaitsele võib hoopis vähemaks jääda. Sellepärast on vale julgeolekupoliitikateemalistest debattidest hoiduda. Silmaklapid aitavad küll probleeme peita, kuid kindlasti ei aita neid lahendada.