Ettevaatust, valimised tulevad

Valimisvõitlus on hoo sisse saanud. Gallupite järgi kaks populaarsemat, ennast kõigi rõhutute kaitsjaks pidav Keskerakond ning kõrget palka ja tööhõivet pakkuv Reformierakond, ennustavad Suurt Vastuseisu eelkõige omavahel, lubades jätta ülejäänud parteidele vaid häälteriismed. Imetlust väärt enesekindlus. See ongi üks väheseid positiivseid iseloomuomadusi, mida poliitikutel tundub küllaga olevat.

Arvan, et märtsivalimistel ei prevaleeri enam segased vasak- ja parempoolsed üllad ideed, mida vürtsitatakse keskkonnahoiu, NATO, ELi ja teiste suurte sõnadega. Viimase aasta jooksul majanduse surutist enda nahal kogenud valija teeb otsuse kitsalt isikliku rahakoti paksuse järgi. Ehk teisisõnu -- kas erakond lubab mulle rohkem raha või mitte.

Rohkem raha saab pere eelarves olla kahte moodi. Üks võimalus on rohkem teenida, teine vähem makse maksta. Esimene eeldab Eesti majandusliku heaolu üldist suurenemist, teine avaliku sektori osakaalu vähenemist.

Majanduslik heaolu saab suureneda siis, kui ettevõtjal lä-heb edukalt. Avalik sektor saab väheneda siis, kui riik loobub osast funktsioonidest, muudab ülejäänud tegevuse efektiivsemaks ja korjab vähem raha majandusest enda tarbeks.

Just nende põhimõtete järgi peaks valija erakondade programmid endale selgeks tegema ja alles siis otsuse langetama. Ei ole võimalik parandada kodanike heaolu majanduse üldise heaolu tõusuta. Raha lihtne ümberjagamine vaesematele ei tooda uut väärtust, vaid mõne aja pärast pole seda raha, mida ümber jagada tahetakse, kusagilt võtta. Tõsi, jagajad elaksid ikkagi hästi.

Jah, lihtne oleks otsustada, kui saaks neutraliseerida maa-õhk tüüpi poliitikute isiklikud ambitsioonid ja ettearvamatu käitumise.

Poliitika tähendab kunsti rääkida seda, mida ei mõtle, ütles teledebatis hiljuti üks keskerakondlane. Sellest kunstist on aru saanud ka teiste erakondade esindajad, kuigi valetamises pole kedagi põhjust süüdistada. Lihtsalt senine lühike taasiseseisvumise järgne riigielu on silmakirjalikkust korduvalt näidanud.

Poliitikute renomee on rahva seas äärmiselt madal mitte meedia kiusliku suhtumise pärast, vaid ikka põhimõttelagedate ja ahnete poliitikute tõttu, kes riigimeheliku käitumise asemel on nõus kokku leppima ja ühte heitma igaühega, et vaid seda va võimu mitte käest anda. Võim, mis tipneb valitsusliidus olemisega, annab head võimalused enda majanduslikku olukorda parandada või näiteks tööandjale, sponsorile midagi meelepärast korraldada. Erastada on veel infrastruktuuriettevõtteid.

Valimisnimekirju vaadates võib öelda, et Eesti erakonnad on sõpruskondade klubid, kus käputäie ideoloogide produtseeritud ja võimalikult palju hääli koguvaid mõtteid tugevdatakse ja inimlikustatakse prominentide nimedega. Igas, ka kõige ettevõtja-

vaenulikumas erakonnas on mõni suhteliselt tuntud ettevõtja. Igas erakonnas on nn tegevpoliitikuid, kes ameti poolest pidevalt avalikkuse tähelepanu all ja seega nimeliselt meelde jäävad. Valimiskasti ääres heitunult nimesid uuriva kodaniku ebalev käsi võib just seetõttu risti mõne talle tuntud nime taha kobistada.

Tegelikult ei pruugi valimiste saatust otsustada erakondade programmid, kaasatud prominentide hulk ega ka kuuldavasti kümnetesse miljonitesse kroonidesse kasvanud eelarved. Kaalukeeleks võib saada näiteks ilm.

Kui märtsi esimene pühapäev satub olema sajune, tuuline või muidu koerailm, annavad enamiku häältest valijad, kes populistlikest loosungitest mõjutatuna tahavad näidata õige koha kätte neile, kes nende hädades süüdi -- jõukatele ja ettevõtjatele. Kes eluga enam-vähem rahul või muidu ükskõikne, kusagile koolimajja kodanikukohust täitma minna ei viitsi.

Protestivalimised on aga viimane, mida Eestile soovida julgeks. Siis läheksime uude aastatuhandesse hoopis uute juttude ja hoopis uute muredega, mille kõrval praegused tunduvad liivakastimängudena.