Paul Varulist, seadustest ja terminitest

Teatavasti esineb seadustes lisaks üldkeelesõnadele (mis tähistavad keelekollektiivis n-ö iseenesest selgeid mõisteid) kahesuguseid oskussõnu.

Ühed terminid on juriidilised. Nende üle otsustamisel on suur pädevus juristidel. See pädevus pole neil muidugi absoluutne, sest madalamat järku süsteem ? juura oskuskeel ? ei saa teha ettekirjutusi kõrgemat järku süsteemile ? üldkeelele. (Seda on küll vahel püütud teha: Eesti NSV juristide mundrile jäi mahapestamatu häbiplekk avaliku varguse näol, mis näitab, et ?tõlkemõistete? juurutajad ei teadnud/ei tahtnudki teada eesti sõna ?vargus? tähendust.)

Teine liik termineid aga kuulub seadusega reguleeritavale erialale, õigemini selle eriala asjatundjate pädevusse (muidugi sama klausliga, mis osutatud eelmises lõigus). Oluline on, et neid ei tohi sättida juristid, kui kõikvõimsate seaduseloojatena nad ka ei tahaks end tunda. Seepärast tasuks väga olulisel määral majandusala seaduse probleemide käsitlemisel kuulata hoolsamalt nimekat majandusteadlast Uno Merestet, piiramata tema pädevust üksnes riigikogu õiguskomisjoni liikme omaga, nagu teeb prof Paul Varul oma 4. jaanuari Äripäeva kirjutises.

Nimetatud artiklis esitatud seisukohaga, et kõiki kohustisi ei piiritleta (konkreetsete) lepingutega, on kerge nõustuda. Ühtki põhjendust aga (peale subjektiivse sõnamaitse) ei leia mina kohustuse/kohustise ümberristimisele võlaks. Selline asi on mõnikord (tänuvõla-taolistel) küll võimalik, kuid vaid väga ülekantud tähenduses, üpris luulelennulise metafoorina. Metafoor terminoloogias pole õnnestumise korral muidugi patt. Antud juhul on põhihäda selles, et majandusterminit ?võlg? ei saaks enam kasutada oma põhitähenduses ?täitmata kohustus?. Kui kohustus maksta makse on siitpeale maksuvõlg, kuidas peaksime siis nimetama päris maksuvõlga ? seda, mille pealt jookseb viivisintress?

Pole mõtet teha Varulile isiklikke etteheiteid sõnaga ?mõiste? kergekäelise ümberkäimise pärast, sest sõna ja mõiste segiajamine on kahjuks praegu üpris levinud. Paul Varul räägib tegelikult terminitest, oskussõnadest, kui ta väidab, et ?võla? ja ?võlaõiguse? asemele pole paremaid võtta (tuues mõned lõigud hiljem selle parema ? ja näib, et ainuvõimaliku ? ise ära).

Ja nüüd kokkuleppelisusest mõistete (loe: terminite) kasutamisel. Olen veendunud, et pole kuidagi võimalik kokku leppida majandusteadlastega, majandusinimestega üleüldse ja lõpuks kogu rahvaga ? seaduse tulevaste täitjatega ? selles, et kohustusi/kohustatust/kohustist peab hakkama tähistama kujundliku, metafoorse ? sirgjoonelise mõtlemisega inimestele aga lausa eksitava ? sõnaga ?võlg?.

Termin kui mõiste sõnaline tähistaja ei tohi olla mõistele vastukarva, käia mõiste olulisest sisust mööda. Ja kõige vähem tohib ta olla eksitav. Kokkulepped sünnivad ainult kõigile pooltele vastuvõetavalt aluselt. Juristidegrupi omavahelised kokkulepped, eriti veel nende pädevusest välja jäävate oskussõnade asjus, on pseudokokkulepped. Neid ei võeta omaks, nende üle hakatakse naerma ? nagu naerdakse avaliku varguse üle.