Töötuskindlustus ei ole hukutav tont

Töötuskindlustusest püütakse seinale maalida hukutavat tonti. Kui tegemist pole teadliku demagoogiaga, põhjustab varjupoksi kujuteldava vastasega lihtsate põhitõdede unustamine.

Esiteks ei suurenda töötuskindlustuse olemasolu töötust.

Taanis ja Hollandis makstakse töötuskindlustuse hüvitisi 5 aastat, esimeses moodustab hüvitis 90%, teises 70% kindlustatud palgast. Sellest hoolimata on mõlemas riigis tööpuudus marginaalne: Hollandis aasta tagasi 2,7%, Taanis 4,9%. Selline tööhõive on saavutatud seetõttu, et ühiskond teadvustab töö ja töökohtade väärtust.

Teiseks, töötuskindlustus muudab töötamise ahvatlevamaks ka inimesele, andes talle täiendava kindlustunde ja sissetulekukaitse, sest töö võib kaotada igaüks.

Eksiarvamusel on need, kes peavad väidetut sotsiaaldemokraatide retoorikaks. Nimelt pärineb see mõttearendus ettekandest, mille Nobeli preemia saamisel pidas Milton Friedman ? Eestiski paljutsiteeritud liberaalse majanduse eestkõneleja.

Kolmandaks saab vaid kunstiliste liialduste valdkonda liigitada väite, et 0,5% tähendab tööandja kulude hüppelist tõusu. Kui ettevõtja kindlustab oma vara võimaliku hävimise vastu, oma vastutuse vms, ei räägi keegi kulude, ammugi mitte maksukoormuse tõusust. Nimelt tagab kindlustusmakse konkreetse teenuse juhul, kui kindlustatud risk realiseerub.

Sama põhimõte kehtib ka tööandja kindlustusmaksete ja riskide kohta töötuskindlustuse raames. Need riskid on olemas alati ja iga tööandja jaoks. On üllatav, et paari aasta taguse majanduskriisi karm reaalsus nii kiiresti ununema kipub.

Neljandaks ? ümbrikupalgad on tõepoolest probleem, millega riik pole seni piisavalt tegelnud. Siiski aitab töötuskindlustus neid pigem vähendada kui suurendada. Ühelt poolt kasvab töötaja huvi saada kogu palk kätte ametlikult, teisalt muutub maksudest kõrvalehoidmine keerulisemaks. Ning registrite ja andmekogude ristkasutus aitab kaasa petturite avastamisele. Muidugi võib riik alati valida ka kõige radikaalsema tee ümbrikupalkadele lõpu tegemiseks ? loobuda tööjõu igasugusest maksustamisest.

Lõpetuseks. Kõik uus on sageli algul arusaamatu ? olgu siinkohal vaid meenutatud pahameeletormi, mille 1990-ndate esimesel poolel kutsus esile kohustusliku liikluskindlustuse kehtestamine. Tsiviliseeritud ühiskonnas on töötuskindlustus sama enesestmõistetav nagu noa ja kahvliga söömine. Vaid krokodillipisaratena mõjub näiline muretsemine seepärast, nagu langetaks töötuskindlustus veelgi töötajate niigi madalat sissetulekut. Aga madala palga poliitikale tuleb muidugi lõpp teha, sest odav tööjõud hakkab üha enam takistama majanduse arengut.