Süvaanalüüside aeg on möödas

Sangari juhatuse esimees Jaan Kallas räägib muiates 22aastasest poisist, kes tuli 1979. aastal Tartusse restorani Tarvas direktoriks, kaks kilekotti käes.

Kallasele meeldib otsustada kiiresti, emotsioonide ja tunnete baasil, põlgamata ka hästi tehtud ja mahlakaid ärianalüüse.

Samas nimetab ta elutööna mitte juhitööd, vaid otsust luua puuetega inimestele tulevikus olud inimväärseks eluks: ?Kui mind 50 aasta pärast keegi veel mäletab, siis pigem Maarja küla asutajana.?

Teadlikult hakkasin karjääri planeerima aasta tagasi, kuni sinnamaani ei mõelnud ma võimaluselegi mitte töötada Tartu Kaubamajas.

Tunnet ei tulnud.

Tulla Tallinnast Tartusse. Tallinnas olid väga ahvatlevad pakkumised, näiteks laeva Georg Ots restorani direktori koht. Tartusse tulin seepärast, et siin elas ja õppis minu suur armastus ? minu naine. Tartusse tuleku otsust ei ole ma tänaseni kahetsenud.

Kõige suurem viga minu elus ei ole äriline ? ma ei suutnud oma naist päästa. See on ainuke kord, kus ma ei saavutanud seda, mida tahtsin.

Arvan, et väikseid vigu olen teinud piisavalt palju; oluline on see, et olen neist õppinud.

Mulle meeldis õpitud eriala väga ? kogu see restoranimajandus. Suur väärtus on ka see seltskond, kellega koos sai õpitud.

Arvan, et just selle eriala õppimine käivitas minus loomeprotsessi ? mida vanemaks ma saan, seda enam meeldib mulle luua uusi asju. Kui 10 aastat tagasi igatsesin stabiilsust, ehk isegi rutiini, siis isegi juhtidel on teine noorus

Ma õpin niipalju kui vähegi võimalik koolitustel, osalen konverentsidel. Kõike seda uut teadmist, mida Eestis praegu õpetatakse, püüan endale arusaadavaks teha. Mul on oma lemmikõpetaja ? see on Peep Vain.

Kümmekond tagasi tutvusin kolme Anttila kaubamaja direktoriga, kellest üks oli oma elus nullist peale üles ehitanud neli kaubamaja.

Arvan, et see on ainuke kord elus, kui olen tahtnud midagi järgi teha.

See tuleb. Olen alguses.

Ära väsisin vaimselt ootamast uut. Ükski asi ei olnud kaubamajas töötades enam põnev ? teada oli täpselt, mis tuleb homme, kuu aja pärast, järgmisel aastal.

Mina vajasin muud kui kaubamaja ning kaubamaja vajas kedagi muud kui mina. Kaubamaja juhtimine oli poe juhtimine, täna on mul võimalus juhtida organisatsiooni ? see on lihtsalt järgmine tasand.

Aeg oli sobiv ja firma ise huvitav ? väga konkreetne omanikustaatus ja emotsionaalselt hinnatud firmapotentsiaal, mis on tänaseks ainult kinnitust leidnud.

Eelkõige sellega, et püüan Sangari meeskonda sisendada usku, et nad suudavad oma oskuste ja teadmistega senisest veelgi paremaid tulemusi saada. Usaldusliku ja töise õhkkonna loomine ja tuleviku eesmärkide usutav kirjeldamine on esmased sammud.

Mina näen lisaks sisemisele tarkusele kaht olulist tegurit: huumorimeel ja unistamisejulgus. Tegelikult tuleks nagu tuba valgeks lasta ja mõtted kõva häälega välja öelda. Tundub, et eesti ärimaailmas on näha tugevat koidupuna. Kord aastas Pärnus kindlasti...

Mulle meeldib kiiresti otsustada emotsioonide ja tunnete baasil. See periood, kus otsustamise aluseks on pikad valemid ja süvaanalüüsid, on jäädavalt möödas ? äritegevuse tempo on sedavõrd kõrge. Edaspidi, kui tempo läheb veelgi kiiremaks, on kohta eelkõige juhtidel, kes on endas need võimed välja arendanud. Ja kõige olulisem on tunda rõõmu igast alanud päevast.

Ma ei ole juba mitu aastat tööd raha pärast teinud. Ei ole paha, kui raha makstakse, kuid see ei ole olulisim.

Viimased kolm aastat on suur osa vabast ajast ja rahast läinud Maarja küla loomisele Taevaskojas puuetega inimestele, et tagada neile tulevikus inimväärne keskkond. Eks see ole elu poolt paika pandud ? minu noorem poeg on sügava vaimse puudega ja käib Tartu Maarja koolis. Tänases Eesti hoolekandesüsteemis on nende noorte edasine tee ? vanadekodu. Olen käinud piiri taga puuetega inimeste külasid vaatamas ja näinud, et nad on õnnelikud ? teevad tööd ja tunnevad end vajalikuna. Riigile on sellise küla olemasolu majanduslikult kasulik, sest katab elamise kuludest 40% oma tegevusega. Usun, et mõttekaaslasi, kes aitavad küla idee ellu viia, lisandub ohtrasti ? Tartu Toome Rotary Klubi on otsustanud õla alla panna.

Päris palju aega kulub ka hobustega seonduvale ? ratsutab minu vanem poeg. Korras tahan hoida ka perele kuuluvat väikest talu Tartu lähedal.

Mõnikord unistan.

Autor: Õnne Pärl