Haiiti tee neegerorjadest demokraatiani

Seitsesada miili Florida rannikust lõunas asub Haiiti saar, mida Kolumbuse järgi tuntakse ka Väikese Hispaaniana. Asudes ainult poolteisetunni lennusõidu kaugusel Miamist, sobiks see suurepäraselt troopiliseks paradiisiks või offshore-keskuseks. Tegelikkus on siiski tunduvalt proosalisem.

Ameerika ühel kõige vaesemal riigil Haiitil on palju õppida oma naabrilt, Dominikaani Vabariigilt. Lisaks sellele, et tema keskmine sissetulek on kuus korda kõrgem, on Dominikaani Vabariik praegu üks kõige kiiremini arenevaid majandusi Ameerikas, toetudes peamiselt turismile ja tööjõumahukale tootmisele.

Dominikaanlased elasid aastakümneid vägivalla, diktaatorivõimu ja USA vägede peaaegu regulaarsete sissetungide hirmus. 1990ndatel kättevõidetud demokraatia võimaldas riigil asuda kiire arengu teele, eelisarendades ühelt poolt tööstust ja teenindussektorit ning teiselt poolt tervishoidu ja haridust. Haiitil on võimalus saavutada sedasama. Tuleviku võtmeks on Jean-Bertrand Aristide, Haiiti demokraatlikult valitud president, kes on deklareerinud oma otsustavust katkestada riigi pikk vaesus- ja vägivallatsükkel.

Et see õnnestuks peab USA olema ajaloost midagi õppinud. Haiiti saare vaesuse juured on kolonialismis. 15. sajandil tõid Euroopa koloniaalvallutajad saare kullakaevandustesse ja suhkrurooistandustesse miljoneid neegerorje. Troopilised metsad raiuti maha, mis tõi endaga kaasa tohutud metsadeta alad, pinnase erosiooni ja põllumajandusliku tootmise kokkuvarisemise.

Peale orjuse likvideerimist suutis see ükskord kaunis saar ainult hoida elus oma elanikke, sest viljakas pinnas oli üleharimise ja erosiooni tõttu ära kurnatud. Probleemi teravdas veelgi rassism: USA keeldus tunnustamast Haiitit iseseisva riigina kuni 1860ndate aastateni, peaaegu 60 aastat peale seda kui orjade ülestõus lõpetas Prantsuse koloniaalvõimu.

Nii Haiiti kui Dominikaani Vabariik leidsid, et nad vaevalt suudavad elu sees hoida oma madalalt haritud rahvastikul algelise põllumajandusega. Raha tervishoiu, hariduse ja ettevõtluse arendamiseks ei olnud. Erinevalt teistest Kariibi mere riikidest ei ole haiitilased ja dominikaanlsed osanud saada tulu turismist, offshore-pangandusest ja tööjõumahukast tootmisest, eriti tekstiili- ja elektroonikatööstuses.

Mõlemas riigis on olnud võimul rida diktaatoreid. Peale Duvalier?i kukutamist alustas Ameerika 1980ndate keskel demokraatia toetamist Haiitil, kuid sellele järgnenud vägivald sundis neid kehtestama mitmeid majanduslikke piiranguid ja tõrjus eemale välisinvestoreid.

Haiiti praegune poliitiline olukord on plahvatusohtlik. Aristide ei usalda riigi väheseid rikkaid, sest viimased toetasid tema vastu suunatud ülestõusu ja on alati olnud reformide vastu. Ka USA poliitiline juhtkond on kahevahel: vaatamata Aristide populaarsusele on paljud USA konservatiivid tema suhtes ettevaatlikud.

Presidendina peaks Aristide aru saama, et tema tõelised vaenlased ei ole mitte needsamad rikkad, vaid riigi arengut takistav massiline vaesus. See eeldab suuri investeeringuid töökohtade loomiseks ning USA ja ÜRO rahalist abi võitluseks haiguste, kirjaoskamatuse ja keskkonnamõjudega. Ka Haiiti eliit ei peaks vaatama Aristide?i kui vaenlast. Viimase populaarsus ei ähvarda nende rikkust, vaid on võimalus viia ellu reforme ja tagada majanduse pikaajaline areng.

USA peaks mõistma, et Haiiti ei tule ise toime sellise äärmise vaesusega. Riik vajab kiires korras finantsabi, et tagada lastele kooliharidus ja vähendada selliste haiguste nagu tuberkuloosi ja AIDSi levikut. Haiiti esimese populaarse juhina aastakümnete jooksul ja võib-olla kogu riigi ajaloos on president Aristidel võimalus lahendada neid probleeme rahulikult, tõhusalt ja demokraatlikult.

Haiiti on äärmuslik näide sellest, kuidas vaesuse, haiguste ja vägivalla tsükkel puudutab terveid põlvkondi. Teed majanduslikule arengule ei ole raske leida, kuid selleks vajavad vaesunud riigid sageli head tahet ja võimsate naabrite toetust, ning ka natuke õnne.

Haiitil on olnud õnne, kelleks on populaarne ja vabalt valitud juht. Kui sellistele õnnetu saatusega riikidele naeratab õnn, peaksid rikkad ja võimsad riigid haarama sellest võimalusest kinni. Teist korda võib vaestel riikidel mitte vedada.