Eestilikke reageeringuid pildiskandaalile

Paljud Euroopa keeled kasutavad sõnu skandaal ja kriis. Mõlemad pärinevad vanakreeka keelest. Skandalon märkis seal ?püünist, pahanduse põhjustajat?, krisis see-eest ?otsustust, katsumust?.

Meie nüüdispruugis domineerivad esimese puhul tähendused ?kõmuline, häbistav juhtum?, teise puhul ?raske olukord, ootamatu häire?. Ent ega muistsed seosed ole kadunud. Tänapäevalgi tekitab skandaali püünispaelte siduja ja kriis paneb osapooled proovile.

Kuidas reageerisid erinevad isikud, institutsioonid, huvigrupid kriisile, mida tagantjärele nimetatakse pildiskandaaliks? Asi vääriks põhjalikku uurimust. Ruumi nappusel piirdun põgusa visandiga.

Peaministri ja ta nõunike esmase reageeringu küündimatus rabas ühteviisi nii valitsuse toetajaid kui vastaseid. Seda enam, et tollel kesknädalal olnuks lihtne nõupidamiseks varjuda, kommentaaridest loobuda ja selgitust päev hiljem lubada. Viga parandati, aga see oli juba lõhkiste pükste paikamine. Peaminister on haavatav.

Silmade sulgemine selle tõsiasja ees tähendaks järjekordset väärarvestust. Tunamullune ?poisikesetemp? ja peataolek kriisi tekkides on kont, mida pikalt järatakse.

President nõudis oma seisukoha kujundamiseks erijuurdlust. Koalitsioonipartnerid säilitasid ootuspäraselt madala profiili. Tõsi, puhkuselt naasnud Siim Kallas pesi Reformierakonna käed puhtaks ja kinnitas, et Isamaaliit leidku oma probleemidele ise lahendus. Mõõdukad kergitasid kiriku nagu ikka keset küla. Ühe suupoolega püüti peaministri käitumist mõista, teisega väljendati oma ebalust.

Hoopis põnevam, mis hoiaku võtavad kolmikliidu poliitikakujundajad (kaasa avatud Isamaaliidu juhtfiguurid) näiteks kevadel. Valitsuse remondist pole pääsu. Maine on nii maas, et tahes-tahtmata tuleb mõned ministrid patuoinaks ohverdada. Pingeid lisavad lähenevad presidendivalimised, eriti juhul, kui võitma minnakse kolme rivaalitseva kandidaadiga.

Koalitsioon püsib järgmiste valimisteni võimul ja saab jätkamislootust hellitada ainult siis, kui lepitakse uutes kompromissides kokku ja viiakse mainet kergitav ümberistutamine läbi.

Võimalus võimuliidule ära teha tundus vastasleerile nii ahvatlev, et seal lõid pirrud lausa kahest otsast lõkendama. Tulemus? Seesama, mis korduvalt varem: opositsioon kaotas reaalsustaju.

Eesti poliitilise elu kurbloolus avaldub tõsiasjas, et kümne aastaga ei ole riigikogus suudetud kujundada tõsiselt võetavat opositsiooni. Pukisistujaid nüpeldades ilmutavad oponeerijad ehmatavat pädematust ja eetilist küünilisust.

11 rahvaliitlasest riigikogulast saatsid presidendile avaliku kirja. Lühikeses pöördumises kasutatakse kaheksa(!) korda sõnu ?vihkamine?, ?vihkaja?, ?vihakobarad?.

Parlamendisaadikud leiavad, et 83. aastapäeva eelset Eestit iseloomustab vihkamine ja vihkamistegude kroon on ?lõbusas seltskonnas oma poliitilise vastase pildi pihta tulistamine?. Rahvaliit läheb olukorra hinnangus veel kaugemale: neile viirastub kodusõda?! Siit küsimus: kes saab tõsiselt suhtuda poliitilisse analüüsi ja kriitikasse, mis lähtub väidetest, et valitsusliidu tegutsemist ajendab vihkamise sündroom ja riiki ähvardab vennatapusõda?

Ka Keskerakond oskas sülle potsatanud soodsa juhuse ennast kahjustavalt maha mängida. Eesti on noor, ebaküps demokraatia, kus poliitikute enesedistsipliin lonkab, aga sellegipoolest kehtib meil vääramatu põhimõte, et riigikaitse ja välispoliitika hoitakse sisepoliitilistest nägelemistest lahus. Ja võõrale külaonule ei kõlba minna keelt kandma ka siis, kui suured poisid lollust teevad.

Mingi titalikkus lööb suurima opositsioonierakonna reageeringutest välja. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar õigustab kaebekirja välissaatkondadele sellega, et kolmikliitu kuuluvad poliitikud on kasutanud välispoliitilisi suhteid ?Savisaare valitsuse mustamiseks 1990.-92. aastal.? Ja taas küsimused: kas tõesti peab kutsu külale kõik tagasi tegema, kas see, et naabripoisid käisid õunaraksus, annab mulle õiguse üle plangu ronida?