Kas maja väärib remonti?

Tiit Masso 02. märts 2001, 00:00

Pahatihti juhtub, et majas tehakse korralik remont ? ja siis selgub, et kuskil on ikka midagi korrast ära: lakke ilmub näotu niiskuselaik, seinad tõmbuvad kõveraks, äsjapandud plaadid kukuvad maha, uhiuued põrandad vajuvad viltu.

Uut viimistlust on mõtet teha vaid majale, mille põhilised kandetarindid ja tehnosüsteemid on korras. Näha, kas need on korras, oskab vaid asjatundja ? ja mõnikord ei oska temagi. Niisiis tuleks enne kuluka remondi kallale asumist maja põhjalikult üle vaadata.

Vundamentide kandevõimega ei ole probleeme, kui seintes pole pragusid ja põrandad ei ole viltu vajunud.

Vundamentide ebaühtlase vajumise tunnuseks on kiviseintes iseloomulikud praod ? kas astmelised kaldpraod (mis tekivad tavaliselt akende alla ja kohale) või kiilukujulised püstpraod, mis läbivad kogu maja, vundament kaasa arvatud. Sellistel pragudel võib olla hulk põhjuseid, näiteks:
? pinnase ebaühtlane struktuur vundamendi talla all,
? hoone ebaühtlane koormus vundamendile,
? hoonele tehtud pealeehitus,
? vundamendi talla all pinnases paiknev suur kivi,
? pinnase ärauhtmine vundamendi alt katkise vee- või kanalisatsioonitoru tõttu.

Pragudele tasub tähelepanu pöörata eeskätt siis, kui hoonele kavandatakse pealeehitust.

Puumaja ei pragune isegi siis, kui vundament ebaühtlaselt vajub. Puumaja puhul tuleb vaadata, kas vundamendis pole läbivaid pragusid ja kas alumise korruse põrandad on loodis. Paarisentimeetrine vildakus on tavaline. Kui aga põrand on viltu juba kümmekond sentimeetrit, siis on see ohusignaaliks.

Kui põrandad ei ole ühel kõrgusel või on viltu, siis ei pruugi viga peituda vundamendis ? selle põhjuseks võib olla ka lihtsalt lohakas ehitamine.

Kiviseinte puhul tuleb samuti vaadata pragusid, kuna ilma nendeta pole peaaegu ükski maja. Enamik neist ei ole siiski ohtlikud. Kui seinad pragunevad, siis tehakse praod tavaliselt kinni ja neid pole mõne aja jooksul nähagi. Ohtlikke pragusid tuleb ette harva. Enamasti tekivad nad seina rohkem koormatud kohtadesse (tala- või silluseotste juurde). Tähelepanu tuleb pöörata pragudele, mis on läbivad (st on näha nii seina välis- kui ka sisepinnal), mis on laiad (enam kui 5 mm) ja mis pärast kinnitegemist üha uuesti avanevad (st kasvavad ja laienevad).

Kuid praod pole kiviseinte ainus puudus. Paljud seinad pole õhutihedad. Nõukogude ajal oli tavaks laduda müürid tühjade püstvuukidega ja need seinad lasevad tuult üsna vabalt läbi. Seina vahele pandud õhuke mineraalvillakiht on tavaliselt ära vajunud ja lünklik.

Sellised seinad vajavad tuuletõket ja lisasoojustust, koos nendega uut viimistluskihti. Kas sein sellist kulukat remonti vajab, saab kindlaks teha vaid mõõtmisega. Kui külma ajal mõõta seina sise- ja välispinna ning sise- ja välisõhu temperatuuri, saab asjatundja anda üsna täpse hinnangu seina seisundile ja soojapidavusele. Veelgi täpsema tulemuse annab termofoto.

Puitseinu on vanades majades mitmesuguseid. Maal ehitati seinad tavaliselt rõhtpalkidest, linnades sõjaeelsel ajal püstprussidest, pärast sõda saepurutäidisega sõrestikseintena. Puitseinte peamised defektid on viltuvajumine ühenduskohtade järeleandmise tõttu või kohalikud mädanikukahjustused, mille tagajärjeks võib olla ka lagede ebaühtlane viltuvajumine. Põhjus on enamasti üks ja sama ? puidu niiskumine, sest kuskilt pääseb vesi seina vahele. Niisiis tuleks puumaja puhul kõigepealt vaadata, kas seinad on sirged ja loodis ning kas kõik katuseservad, vihmaveerennid ja aknaplekid on korras. Kahtlasi kohti tuleb põhjalikumalt uurida. Kui on kahtlus, et puit võib voodri taga mädanenud olla, saab seda peene puuri abil edukalt kontrollida.

Vahelaed ehitati alates 1950. aastate lõpust kõigis suurtes kivimajades raudbetoonist. Sellistel lagedel kandevõime probleeme ei ole. Nende põhiliseks puuduseks on paneelide ebaühtlane aluspind (astmeline lagi) ja praod paneelide vahel. Neid iluvigu parandada ei saa. Võimaluseks on vaid ripplaega varjamine.

Vanemates kivimajades, samuti pärast sõda ehitatud väikemajades ja kõigis puumajades on laed puittaladel. Selline lagi püsib laitmatult, kui ta on õigesti ehitatud ja kui temasse ekspluatatsioonis niiskust ei pääse.

Kui aga maja on valesti ehitatud (näiteks kui puittalade müüritisele toetuvad otsad on umbselt tsementmördiga kinni tehtud) või kui puittalade juurde on kestvalt vett pääsenud (näiteks läbilaskvast küttetorust või higistavast külmaveetorust), võivad talad hakata mädanema.

Mädanemisohtliku keskkonna tekitab ka põrandate katmine plastikaatlinoleumiga. Pehkinud taladest annab tunnistust kohati viltune või läbi vajunud või kõikuv põrand. Sellised kohad tuleks kindlasti avada (põrand ja lagi lahti kiskuda), selleks et kahjustuse ulatus kindlaks teha ja sellele vastavalt talitada.

Veel leidub vanades majades terastaladele tehtud keldri- ja pööningulagesid, kus talad on kas alt- või ülaltpoolt nähtaval. Tavaliselt on need roostes, kuid enamasti mitte sel määral, et nad enam lage kanda ei suudaks. Selliste lagede puhul tuleb enne muude remonditööde tegemist talade roostetamine peatada ja edasine roostetamine kindalsti tõkestada.

Katuse puhul tuleb vaadata, kas ta on sirge ja tasapinnaline. Kui katus on kõver või ära vajunud, on põhjust arvata, et katus ei pea vett ja teda kandev puittarindus (roovitis, sarikad, toolvärk, aluspuud) on kohati mädanenud. Ühtlasi peab vaatama, kas veeäravoolud on korras (rennid ja äravoolulehtrid ning -torud puhtad) ja kas katuse äärde ei teki jääpurikaid (need annavad tunnistust puudulikust soojustusest). Katust on siiski hõlpsam remontida kui seinu või vahelagesid, seepärast on katuse defektid vähem ohtlikud.

Kõik muud hoone elemendid ? põrandad, vaheseinad, aknad ja uksed ?, samuti viimistlus on remondi töömahukuselt teisejärgulised. Lagunenud plaatkatted, ripakil tapeet, katkine uks või mädanenud aknapiit on hõlpsasti asendatavad, kui hoone kandvad elemendid ? kandeseinad ja vahelaed ? on korras ja tugevad. Kui need aga seda ei ole, siis kujuneb maja remontimine kannatuste rajaks. Olemasoleva hoone kandekonstruktsioonide remontimine ja ümberehitamine läheb enamasti kallimaks ja töömahukamaks kui uue maja ehitamine.

Tehnosüsteemidest polnud siin juttu, sest need on maja kandetarindite suhtes teisejärgulised elemendid. Kütte- ja elektrisüsteem ehitatakse ümber iga mõnekümne aasta tagant, kuid kandetarindid püsivad vähemalt aastasaja. Kui maja põhjalikult remontima hakatakse, on õige kohe ette võtta ka tehnosüsteemide rekonstrueerimine ning enne seda pole mõtet uut viimistlust tegema hakata.

Maja põhjalikul remontimisel on mõtet vaid siis, kui tulemus seda väärib ? kui lõpptulemusena saavutatav ruumilahendus, tehniline kvaliteet ja kujundus on sellised, mis hoone järgmise kasutamistsükli ? vähemalt paarikümne aasta jooksul ? on rahuldaval tasemel. Kui on näha, et soovitavat tulemust ei saa ? kas ruumi on liiga vähe, toad liiga väikesed või vaade aknast ei meeldi ?, siis on õigem piirduda minimaalse remondiga ja oodata paremat võimalust.

Remontimiseks ja ümberehitamiseks sobiva maja otsimisel tasub meeles pidada, et maja ja selle lähiümbrust on võimalik muuta, aga keskkonda mitte. Viletsa maja ilusas ümbruses saab alati soovikohaselt ümber ehitada, kuid ühelainsal ilusa maja valdajal pole inetu keskkonnaga midagi peale hakata.

Suvila ümberehitamise kavandamisel on esmaseks probleemiks tarindite kandevõime. Enamik suvilaid on ehitatud säästlikult, minimaalse materjalikuluga. Vundamendid on vähe süvistatud ja väikese tallaga, seinasõrestiku postid väikese ristlõike ja suure sammuga, laetalad õblukesed. Puitelementide omavahelised liited on tavaliselt üsna nõrgad ? laetalad toetatud serviti vöölauale, viimane omakorda posti hambale. Ühekorruselise suvemaja tarindus sellisena, nagu need on esitatud Arvo Veski omaaegsetes populaarsetes raamatutes, on pealeehituse jaoks liiga nõrgad. Kui pealeehitus siiski ette võetakse, ei saa lähtuda suvalisest kujundusideest, vaid olemasolevast tarindusest ja pealeehitus tuleb kavandada selle võimalusi arvestades.

Teiseks probleemiks on soojapidavus. Suvemajad ehitati kas napi soojustusega või hoopis ilma. Elamuks ümberehitamisel tuleb neil lisada soojustust nii seintele, lakke kui ka sokli ümber, samuti põranda alla. See võib osutuda üsna töömahukaks ja kalliks.

Kolmas, kuid tihti kõige olulisem probleem on seotud tehnosüsteemidega. Elamu vajab vett ja kanalisatsiooni. Suvilapiirkondades on aga veetorustik tihti maapinna lähedal ja seda ei saa talvel kasutada. Kanalisatsioon enamasti puudub. Kasutama peab lokaalpuhastit või kogumiskaevu, need mõlemad on kallid ning kasutamine on seotud probleemidega.

Ja lõpuks ? suvemajad on enamasti alaliseks elamiseks liiga väikesed. Suurendamine juurdeehitamise teel toob kaasa terve rea probleeme, alates maja äramahutamisest napile krundile ja lõpetades olemasoleva ning uue osa erineva liikumisega (vundamendi vajumine, seinte temperatuuri- ja niiskusdeformatsioonid). Viimase asjaolu arvestamata jätmine võib põhjustada pragusid.

Kõige selle tõttu on väikese suvemaja ümberehitus pidevalt kasutatavaks elamuks üsna riskantne ettevõtmine. Siin on ainsaks soovituseks: kavandatav ümberehitus enne töö kallale asumist põhjalikult paberil läbi lahendada ja kõiki asjaolusid põhjalikult kaaluda. Mõistagi on seejuures vaja asjatundja abi. q

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:06
Otsi:

Ava täpsem otsing