Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Teeme lõpu ametnike palgamoonutustele!
?Polkovniku leses? on episood, kus korpulentne peategelane imestab tohtrite soovitatud dieettoitude üle: ?Mitte ei saa aru, kas neid tuleb süüa enne või pärast sööki.? Täpselt nii, nagu meie ametnikud, kes said tulemuspalga, mis oleks idee järgi pidanud olema ametniku ainus palk. Ometi kujunes sellest astmepalga kõrval järjekordne, n+1 palgalisa.
Ametnike palgaastmestik tuleb kaotada ja ametnike palgaleht internetti üles riputada. Olukord, kus astmepalk on alla poole tegelikust palgast, on kõige ehtsam maksumaksja ninapidi vedamine.
Astmepalk kui jäänuk nõukogude ajast on sihilike moonutuste peapõhjus avaliku sektori tasustamisel.
Seadusejärgne astmepalk on sedavõrd väike, et sellega korralikku spetsialisti tööle juba ei võta. Ainuke lahendus on kombineerimine kõikvõimalike lisatasude ja nüüdseks äralörtsitud tulemuspalgaga. Ent milleks siis veel astmepalka vaja on, kui see midagi ei näita ja jutt käib mitu korda suuremast tegelikust palgast?
Kui astmepalk kaoks, võib tekkida oht, et ametnik võtab oma sõbra suure palgaga tööle ja öelda poleks midagi. Selle vastu aitab palgalehe avalikustamine internetis, iga ministeeriumi ja allasutuse kaupa. Sõber, kes on tööalaselt number null, ent saab ülipalka, torkab avalikkusele, s.h kolleegidele, kohe silma. Maksumaksjal on õigus teada, kelle peale tema maksukroonid kuluvad.
Astmepalk ignoreerib tänast realiteeti, et tööjõuturg on oma olemuselt ühtne ja igal töötajal on turuväärtus. Neid jooni rõhutab veel omakorda Eesti väiksus. Suurriigis võiks ju kõne alla tulla ?astmeline? tööjõuturg ehk ametnike ja erasektori töötajate range eristamine. Igatahes Eestis paikneb tööjõud era- ja avaliku sektori vahel üsna kiiresti ümber.
Ametnik nuriseb, et palk on väike, seepärast ei saa kvaliteetset avalikku teenust pakkuda. On saanud peaaegu aksioomiks, et ametnike väidetavalt väikseid palku (s.o astmepalku) tuleb kompenseerida suuremate sotsiaalsete garantiide vormis.
Nii astuvadki mängu kõikvõimalikud lisatasud: väärtus-, kvaliteedi-, tavalised ja erakorralised tulemustasud , 13. ja 14. palk, boonused, preemiad, jõulu- ja jaanipäevatoetused, kindlustused, liisingud, auto ja mobiiltelefoni kompensatsioonid. Kuni selleni välja, et ?vaene? astmepalgal ametnik saab keskmiselt suuremat tegelikku palka kui ?rikas? erasektori töötaja.
Vähemalt nii näitab riiklik statistikaamet. Või vormistatakse riigiasutus ümber oma seadusega nn avalikuks-õiguslikuks, et kamandada maksuraha veelgi vabama käega.
Koera saba ei ole mõtet raiuda tükkhaaval. Astmepalk tuleb kaotada, selle reformimine elik õigemate numbrite väljamõtlemine või astmete vähendamine ei aita, sest põhimõte ise on ajast ja arust. Kogu temaatikast on õigena säilinud ainult see, et paljude ülekullatud ametnike tööpanus ja -kvaliteet on tõepoolest astmepalga tasemel.