Müüdid Eesti tervishoiust

Eesti tervishoiusüsteemi reformijad on oma tegemiste põhjendamiseks käibele lasknud viis müüti. Esimene müüt ütleb, et valitsus on kinnitanud tervishoiu reformikava ning seetõttu tuleb see vastuvaidlematult ja kiiresti ellu viia.

Tegelikult on olemas vaid valitsuse protokolliline otsus. Protokolliline otsus on õiguskantsleri büroo andmeil valitsusesisest tööd korraldav dokument, mitte õigusakt ja sellele ei saa viidata.

Sellest hoolimata ning just valitsuse otsusele viidates on asunud miljardeid kroone maksvat projekti agaralt ellu viima sotsiaalministeerium, mõned omavalitsused ja keskhaigekassa. Protokollilises otsuses on paraku vaid üks korraldav punkt, mis ütleb, et rahandus- ja sotsiaalministeerium peavad alustama läbirääkimisi Maailmapangaga laenu saamiseks haiglate renoveerimiskava rahastamiseks.

Teise müüdi kohaselt on Eesti tervishoiusüsteem mahajäänud ? nõukogude ajast tänaseni polevat suurt midagi muutunud.

1989-1998.a on haiglate voodikohtade arv vähenenud 19169-lt 10 500-le. Täna on see arv 9980. Arste oli 1989. a 7605, kümme aastat hiljem oli neist alles 4311. Õendusala 18300 töötajast tegutseb vaid 10457. Sellist drastilist töötajate ja ravibaasi vähendamist võimaldas nii kaasaegsete ravi- ja diagnostikaseadmete kasutuselevõtmine kui ka ravikindlustuse rakendamine. Keskmine ravikestus lühenes 18 päevalt 9-le.Väide, et Eesti tervishoius pole midagi muutunud, on liialdus.

Kolmandale müüdile ? Eestis on meeletult ülepaisutatud haiglavõrk ? tugineb haiglareformikava, millega tahetakse viia haiglavoodite arv väidetavalt vastavusse Euroopa tasemega. Euroopa riikides aga pole nii vähe haiglavoodikohti ja tervishoiupersonali, kui on Eestis. Praegu kannatame me võrdluse välja arengumaadega. Kui Eestis on 7,3 haiglavoodit 1000 elaniku kohta, siis nt Austrias on 17,6, Prantsusmaal 14,6, Saksamaal 20, Soomes 12,9 ja Rootsis 8,9.

Kui vaatame eraldi aktiivravivoodeid, ei ole arvud nii erinevad. Eestis (1000 elaniku kohta) 5,9, Austrias 6,5,Prantsusmaal 4,5, Saksamaal 6,7, Soomes 3,7 ja Rootsis 2,8.Paraku kõigub neis riikides kõigub järel- ja hooldusravi voodikohtade arv 13,3 ja 6,1 vahel, meil on see 1,6.

Probleem ongi selles, et meil ei ole endaga mitte toimetulevaid patsiente aktiivravi ja operatsiooni järel kusagile panna ? nad saavad järelravi aktiivravikohtadel. Eesti võiks aktiivravi kestuse kasvõi kohe reformi eesmärgiks seatud 4,5-5 päevale vähendada ? arstide ja ravitehnoloogia ning aparatuuri tase võimaldaks, kui ei puuduks tagala, kuhu suunata patsient pärast aktiivravi. Praegu väheneb tagala veelgi, sest haigekassa kehtestatud hind ei kata järelravivoodite kulutusi ja haiglad on sunnitud neid voodeid vähendama ja jätkama ravi kallites voodites. Hoides kokku sente, loobib haigekassa tuulde kroone.

Neljas müüt räägib, et reformi läbiviimise järel saavad haiglad oluliselt rohkem raha. Seda ma ei nimeta enam müüdiks, see on lihtsalt vale. Valitsusele väideti reformikulud olevat 4,4 mld kr, projekti koostanud rootslased said kuludeks 5,5 mld, kuid projekti analüüsinud Balti Cresco leidis, et projekti kogukulud ulatuvad 11,8 mld kroonini.

Vaatamata sellele, kas reaalsemad on ministeeriumi või Cresco arvud, oleks normaalne, et miljardite projekt läbib enne käivitamist ekspertiisi. Sellest on millegipärast hoidutud. Meie haigla optimistliku analüüsi järgi vähenevad reformi tulemusel haiglaravi võimalused Eestis kolmandiku võrra, Balti Cresco analüüs näitab veel karmimat kärbet, kui reform viiakse läbi nii, nagu rootslased on ette pannud.

Praegu jaotub haigekassa eraldatud raha järgmiselt: 90% moodustavad otseselt raviprotsessiga seotud kulutused (tööjõukulud, ravimid, aparatuur jms) ning 10% on raviga otseselt mitteseotud kulud (kommunaal- ja finantskulud). Pärast laenurahaga tehtud reformi jääks otsesteks ravikuludeks Cresco andmetel vaid 43% vahenditest, muude kulude osa kasvab 57%ni. Kui aga tuuakse sisse erainvestor, kes tahab saada kasumit vähemalt 15%, jääb ravikuludeks vaid 32%, raviga mitteseotud kulutused suurenevad 68%ni. See aga tähendab, et vastavalt väheneb osutatav ravimaht ja haiglatöötajate arv ning kui Eesti elanikkond tahab saada samaväärset arstiabi, nagu ta saab praegu, siis tuleb riigil igal aastal tervishoiusüsteemi suunata täiendavalt ca miljard krooni.

Üldse on reform kavandatud ?very special? ? miljardid maetakse hoonete ehitamisse, kuhu siis kavatsetakse sisse viia kasutatud aparatuur ja koondamisest järelejäänud personal ning tulemusena loodetakse ravikvaliteedi tõusu! Miks on vaja ehitada kolosse (sh kahe alakoormatud sünnitusmaja kõrvale kolmandat Tallinna) see projektist paraku ei selgu, seda enam, et korralikult majandavad raviasutused on tänapäeva tasemel renoveerinud 50-70% ruumidest.

Müüte, et mitte öelda valesid, on veel. Neist edaspidi.