Nõidade öö!

?Väike nõid oli jõudnud nõiaraamatus alles kahesaja kolmeteistkümnenda leheküljeni. Ta harjutas parajasti vihmategemist. Ta istus leivaahju ees pingil, nõiaraamat süles ja nõidus. Kaaren Abraksas kükitas ta kõrval ja pahandas.? (H. Preussler, ?Väike nõid?).

Kümne päeva pärast jõuab kätte kõikide nõidade pillerkaaritamise öö ? volbriöö. See on Eesti linnades tavaliselt ülelinnaline tähtsündmus, mil tänavatele tulevad inetud, lohakad ning kurjapilgulised ?vanainimesed?. Neil kõigil on üks kindel tunnusmärk: pikk, esileulatuv hammas.

Kuigi tänapäeval liigub nõiakunsti oskavaid inimesi ringi küllaltki vähe, tasuks nendega kohtudes siiski ettevaatlik olla. Vanarahva õpetussõnade järgi tuleks kõige rohkem karta nõia kiitust. Pärast nõia kiidulaulu kaduvat inimestel tihti tervis, ilu, headus. Kui nõid kippus millestki hästi rääkima, pidi inimene ikka vastumõjuks sedasama laitma.

Sageli kanti nõia kardetavad omadused üle igale tundmatule külalisele. Eriti ebasoovitavaks peeti tumedasilmseid ja tumedanahalisi inimesi. (Siit omad järeldused). Kui niisugune võõras külla tuli, korjati pärast ta lahkumist sealt, kust ta oli liikunud, õlekõrsi, laaste, puuoksi ning põletati ära. Võõra jalajälgedesse visati tulist puusütt, nii loodeti kurja mõju hävitada. Tänapäeval võib vaid imetleda esivanemate ettenägelikku püüdu ära hoida haigusi.

Praegusel ajal pole volbriöö siiski ainult nõidade päralt. Pidutsevad kõik rõõmsameelsed inimesed ning loomulikult tudengid. Viimastel on raske õppeaasta läbi, kuid veelgi raskem sess ootab ees. Sestap pole paha end korrakski lõdvaks lasta.

Autor: ÄP