EL ja käibemaks Eestis

Käibemaks on kaudne maks, mis mõjutab otseselt kauba või teenuse müügihinda, ning seetõttu Euroopa Liit võtnud suuna käibemaksu (jt kaudsete maksude) harmoniseerimisele. See on tingitud vajadusest tagada kaupade ja teenuste vaba liikumine ühisturul. Olulisim käibemaksu reguleeriv õigusakt on nn kuues käibemaksudirektiiv (direktiiv 77/388/EMÜ). Siin lühike ülevaade direktiivi üldpõhimõtetest.

Esimene põhimõte: käibemaksuga koormatakse tarbijat, mitte ettevõtjat. Käibemaks on kaudne maks. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei tohi lubada käibemaksu kumuleerumist, sest see moonutaks konkurentsi ? toode, mille hinna sees on mitu käibemaksu, ei ole teiste toodetega konkurentsivõimeline.

Kumulatsiooniefekt tekib näiteks siis, kui piiratakse ettevõtluse tarbeks kauba soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamist (Eestis näiteks autode soetamisel ja sularahas tasutud tehingute puhul). Direktiivi kohaselt tuleb siis ka kauba müük käibemaksust vabastada. Kehtivas käibemaksuseaduses sellist sätet pole, kuid uue seaduse eelnõus on see olemas.

Kumulatsiooniefekt tekib ka siis, kui ettevõtjal ei lubata maha arvata enne käibemaksukohustuslaseks registreerimist tehtud tehingutelt (sh asutamisperioodil tehtud tehingutelt) tasutud käibemaksu. Sellised kulutused tehakse ettevõtluse huvides. Ebaloogiline oleks nõuda, et ettevõte hakkaks kohe esimesest päevast tootma kasumit. Eestis puudub praegu tagasiulatuva registreerimise võimalus. Seda ei nähta ette ka eelnõus.

Kumulatsiooniefekti ärahoidmiseks on direktiivis ette nähtud erikord kasutatud kaupade ja kunstiväärtuse müügil (kumulatsioon võib tekkida, kui eraisik annab kauba uuesti ettevõtjale müüki), sarnane erikord on ka Eesti seaduses ja eelnõus.

Teine põhimõte: käibemaks peab olema neutraalne. Kõik tarbimise vormid tuleb maksustada ühetaoliselt. Tarbija jaoks pole oluline, kas kauba või teenuse müüja on füüsiline või juriidiline isik, resident või mitteresident, eraõiguslik või avalik-õiguslik isik. Samuti ei ole oluline, kas müüja soovib teenida kasumit või müüb toodet omahinnast odavamalt. Oluline on vaid, et toimub kaupade või teenuste tasu eest üleandmine tarbijale. Seepärast erineb käibemaksuseaduses kasutatav ettevõtluse definitsioon teistes seadustes kasutatavast.

Käibemaksuga maksustatakse toote turuhind (tarbimisväärtus), mitte müüja tulu. Sellepärast on maksuametile antud õigus korrigeerida käibemaksuga maksustatavat väärtust, kui tehinguväärtus ei vasta turuhinnale. Selline õigus on olemas nii kehtivas seaduses kui eelnõus.

Selleks, et tagada ühetaoline maksustamine, tuleb käibemaksuga maksustada ka kaupade ja teenuste import ning omatarve. Tarbimine ei pea alati toimuma sel teel, et üks isik müüb teisele isikule kaupa. Tarbija võib ka ise kauba Eestisse toimetada, siis peab ta maksma tollis käibemaksu. Võib juhtuda, et tarbija võtab vajaliku kauba omaenda ettevõttest või osutab iseendale teenust (nt poepidaja võtab oma poest kaupu isiklikeks vajadusteks või autotöökoja omanik parandab iseenda autot). VI direktiivi põhimõtete kohaselt tuleb kõik sellised tehingud maksustada.

Eestis täna kehtiv käibemaksuseadus on omatarbe maksustamisel üsna puudulik ? see annab mõnele ettevõtjale põhjendamatuid maksueeliseid. Eelnõu on selle koha pealt küll veidi täiuslikum, kuid kõiki direktiivi nõudeid ei ole siiski veel täidetud (nt puudub teenuse omatarve).

Kuna käibemaks on tarbimismaks, siis toimub maksustamine selles riigis, kus asub lõpptarbija. Seda põhimõtet tuntakse sihtkohamaa printsiibina. Sihtkoha printsiibist lähtuvalt tuleb kaupade ja teenuste ekspordil rakendada nullmäära (eksportöörile tuleb tasutud käibemaks tagastada), kaupade ja teenuste import aga maksustada.

Selleks, et mitte muuta tollikontrolli üle mõistuse keeruliseks, on füüsilistele isikutele kehtestatud kauba impordil maksuvabad piirnormid. Neutraalse maksustamise põhimõttest tulenevalt tuleb imporditud kaupa maksustada samamoodi nagu kodumaist, vastasel juhul saaksid välismaised tootjad konkurentsieelise.

Seaduses pole ette nähtud teenuste impordi maksustamist, eelnõus on regulatsioon olemas. Kuna teenust ei saa allutada tollikontrollile, peavad eelnõu järgi teenuste impordilt maksma käibemaksu registreeritud käibemaksukohustuslased. Seda saaks laiendada kõigile raamatupidamiskohustuslastele, eraisikutele mitte, sest neile oleks see liialt koormav ja raskesti kontrollitav.

VI direktiiv pakub teenuste impordil välja kaks alternatiivset maksustamise viisi. Üks on nn pöördmaksustamine, kus maksukohustus pannakse teenuse ostjale (seda kavatsetakse teha ka Eestis, nii toimub praegu nt metsa- ja saematerjali müügi maksustamine). Teine võimalus on käibemaksu kinnipidamine. Mõlema variandi puudus on see, eraisiku ostetud teenused jäävad maksustamata. Selle probleemi kallal murrab praegu pead kogu Euroopa, sest elektroonilise kaubanduse areng on teinud maksuvabade tehingute sooritamise väga lihtsaks. Selline maksuvaba tsoon annab jällegi konkurentsieeliseid välismaistele müüjatele.