Eesti ettevõtted võtavad logistikas omaks kiire reageerimise põhimõtte

24. aprilli Äripäeva logistikarubriigis avaldatud artikkel ?Tarnija kontrollib poe laoseisu? on näide Quick Response (QR) ehk kiire reageerimise kontseptsiooni kasutamisest Eestis.

QR tuum on minimeerida aeg lõppkliendi tellimusest vajaliku kauba tootmise ja kohaletoimetamiseni sellise määrani, et kauba tootmine toimuks võimalikult vastavuses reaalse nõudlusega. Aja minimeerimine toimub infovahetuse paranemisega tarneketi liikmete vahel.

Traditsiooniliste logistilises ketis osalejate vaheliste suhete ja infovahetuse puhul on aeg liiga pikk ja info lõppturu kohta liiga vähene, et nõudlusele täpselt ja paindlikult reageerida. Logistilise keti liikmed püüavad oma pikka reaktsiooniaega kompenseerida nõudluse prognoosimisega. Vastavuses müügiprognoosile teostatakse tegevuseks vajalikud hanked oma tarnijatelt. Näiteks klassikalise logistilise keti tarnija ? tootja ? jaemüüja ? lõpptarbija puhul koostab hulgimüüja eelneva perioodi jaemüügitellimuste põhjal müügiprognoosi, mille alusel esitatakse tellimus tootjale. Eelneva perioodi tellimuste alusel koostab tootja müügiprognoosi, mille alusel planeeritakse tootmise mahtusid ja esitatakse tellimused tarnijatele jne.

Tõenäosus, et müügiprognoos on 100% täpne, on väike. Mida pikem on prognoositav ajaperiood, seda väiksem on prognoosi täpsus. Mööda logistilist ketti tagasi minnes pikenevad prognoositavad ajaperioodid ja võimenduvad ebatäpsused.

Tõenäoliste prognoosivigade vältimiseks on iga logistilise keti liige sidunud käibevahendeid kaupade puhvervarudesse, et reageerida ootamatule nõudluse kasvule. Teisalt, nõudluse ootamatu vähenemise korral takistavad soetatud varud firma paindlikku reageerimist muutunud oludele.

QR süsteemis jagavad tarneketi liikmed tänu avatud infovahetusele reaalaja infot lõppturu kohta. QR aluseks on EPOS (electronic point of sales ehk elektrooniliste müügipunktide süsteem) süsteem, mis fikseerib toimunud müügitehingud müügiartiklite lõikes ning reaalajale võimalikult lähedast infovahetust võimaldav IT süsteem tarneketi liikmete vahel. Ideaalse tarneketi näide on, kui tarbija ostab paari nr 54 musti meestepükse jaemüüjalt, siis saadab EPOS süsteem automaatselt ja reaalajas teate hulgimüüjale, et nr 54 mustade meestepükste laoseis vajab täiendamist, tootjale, et on aeg valmistada uus paar pükse ning tarnijale, et tuleb tarnida vastavat kangast tootjale. Enamuses QR praktilistes rakendustes toimib EPOS süsteem siiski tarneketi kahe viimase astme vahel.

QR süsteem võimaldab tänu täpsele informatsioonile lõppturu nõudluse kohta vähendada laovarusid ja seotud käibekapitalikulu tarneketis, kiiremini ja paindlikumalt reageerida nõudlusele ning kasutada efektiivsemalt tarneketis osalejate vahendeid. Tegemist on süsteemiga, mis rõhub pigem informatsioonile kui laovarudele klientide nõudluse rahuldamisel.

Esimestena rakendasid QR põhimõtteid praktikas USA rõiva- ja tekstiilitootjad 90-ndate algul, kaitsmaks ennast konkurentsis odavate Kagu-Aasia rõivatootjate vastu. Jaekaubanduses oli esimene ECR rakendaja USA jaemüügikett Wal-Mart 1980-ndatel.

QR süsteemide rakendamise eeltingimuseks on tarneketi liikmete valmisolek jagada omavahel müügiinfot ning infot koguda ja jagada võimaldavat ühist IT süsteemi.

1990-ndate lõpul tehtud Euroopa toiduainete jaekaubanduse uuringu põhjal leiti, et jaemüügiinfo jagamine jaemüüjate ja tarnijate vahel võimaldab kulude kokkuhoidu ulatuses, mis võrdub 2,3%-3,4% täiendava kasumimarginaaliga jaemüügikäibest. Võimalik täiendav tulu jagunes vahekorras 60%: 40% vastavalt jaemüüjate ja tarnijate vahel.

QR edasiarendus on VMI kontseptsioon (Vendor Managed Inventory) ehk tarnija juhitav laoseis kliendi pindadel. Tarnija korraldab kliendi laoseisu viimase nimel. VMI puhul klient tarnetellimusi ei esita. Tarnija teeb laoseisu täiendamise otsuseid iseseisvalt, lähtudes müügi- või kasutusinfost, prognoosides iseseisvalt ka nõudlust tulevikus. Kliendid tasuvad tarnijale kauba eest alles siis, kui see on maha müüdud või ära kasutatud. Kõige rohkem on VMId kasutatud autokütuse hulgi- ja jaemüüjate vahelistes suhetes (kütusevarude kontroll jaetanklates), aga ka USA jaekaubanduses, kus mõned müügiketid (näiteks K-Mart) annavad tarnijatele oma müügipindu kasutada. Müügipinnal sisalduva sortimendi ja kaubavarude täiendamise eest kannab hoolt tarnija.

Autor: Ain Kiisler