Kui vaba on tänane Eesti ajakirjandus

08. mai 2001, 00:00

Seoses rahvusvahelise pressivabaduse päevaga 3.mail küsiti ka Eestis, kui vaba on meie ajakirjandus. Riigitsensuuri oht on päevakorrast ammu maas. Erilises olukorras on vaid riigieelarvelised ETV ja Eesti Raadio, kus musta stsenaariumi korral pole välistatud klassikaline poliitilise surve alla sattumine.

Kuid eelmise kuu lõpul saavutatud eelkokkulepped avaliku ringhäälingu uuest rahastamisskeemist annavad nendele jaamadele lisaks majanduslikule selgusele ka garantii ajakirjandusliku sõltumatuse suurenemiseks.

Eesti seadused on viimastel aastatel sõnavabaduse jaoks selgelt soodsamaks muutunud. Eelmisel aastal võeti vastu avaliku teabe seadus; loomisel on uus karistusseadustik, mis paistab kujunevat sõnavabadusele paremaks kui senised normid. Näiteks leevenevad laimu ja solvamise paragrahvid.

Äsja avaldatud rahvusvahelise sõnavabadusorganisatsiooni Freedom House aastaraporti andmetel asub Eesti pressivabaduse maailmatabelis samal kohal, kus ta on olnud kolm viimast aastat. 20 punktiga kuulub Eesti vabade riikide hulka (selles rühmas on maad, kes said 1?30 punkti, kusjuures mida vähem punkte, seda vabam).

Tasahaaval hakkab Eesti pressivabadusega jõudma ?igavate? riikide hulka. See tähendab, et üha väheneb nende sõnavabadust piiravate asjade hulk, mida saab muuta. Järele jäävad need, mille üle saab arutleda, kuid mis oma olemuselt on pöördumatud. Kui maailma tipp-poliitikud tegid pressivabaduse päeva puhul avaldusi, rääkisid paljud neist riigisurve ohtudest. Rahusate Põhjamaade peaministrid võtsid aga jutuks meedia kontsentratsiooni. Sõnavabaduse jaoks ei piisa vaid tsensuuri tõkestamisest, vaja on ka laialdase diskussioonivõimaluse loomist massimeedia vahendusel.

Kui aga meediaettevõtted koonduvad ühtedesse kätesse, võib kaasneda meedia ühekülgsus, avaldasid Rootsi ja Norra peaministrid kartust. See seab omakorda ohtu pressi valvuri rolli avaliku poliitika jälgimisel. Eesti meediamaastik on muutunud majanduslikult ratsionaalsemaks kui ta eelmise kümnendi algul ja keskel oli.

Tõsi, suurriikliku mõtlemise vaim lehvib veel teleturu kohal. Väljaannete kadumine on olnud asjaosalistele kurb, kuid paratamatu. Kui olemasolev meediasüsteem peaks aga olulisi ühiskonna gruppe hääletuks jätma, tuleb abi otsida meediakriitikast ja eneseregulatsioonist, mitte riiklikust vahelesegamisest.

Kõrvalteemana viimasel ajal silma hakanud rollisegust. On olukordi, kus meedia kaudu avalikku väitlusse lülitujad peaksid hetke aru pidama, ega nad korraga liiga paljudel toolidel istu. Kui jah, tuleks huulde hammustada, või sõnavõtt ümber profileerida.

Kui Marju Lauristin võtab ajalehes kahekümne kuue avaldust kommenteerides kolleegi ja sotsiaalteadlase positsiooni, on see sama, kui näitleja viskab kostüümi seljast, jookseb lavalt saali ja hüüab ühena publikust: ?Õige!/Vale!? (mis parajasti sobib). Seejärel taas lavale näiteseltskonna sekka. Valitsuskoalitsiooni juhtpoliitik peaks oma sisepoliitikasse puutuvad teadlas-etteasted reserveerima ajaks, kui saab kommentaari anda vabana (esimene võimalus tuleb pärast 2003. a?).

Ei ole enam kolumnist Hannes Rummi, on samanimeline riigiametnik ? kuigi kaks nädalat pärast tema riigitööle asumist on lehes tema nime all ikka kolumnisti tiitel. Jaana Padrik lubas ka riigikogu töö kõrvalt raadiosaadete tegemist jätkata, kuid õnneks tuli midagi vahele ja liba-ajakirjaniku roll jäi mängimata. Avaliku väitluse selguse huvides peaks rollikokteili segamata jätma ning sõnavabaduslikke enesepiiranguid rakendama. Selguse huvides.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing