Selline on siis eurodebatt Eesti moodi

14. mai 2001, 00:00

Kalev Kuke artikkel ?Kui Eesti rahvas ütleb ei Euroopa Liidule? (ÄP 07.05.) on järjekordne näide Eesti eurodebatti iseloomustavast üleolevast suhtumisest. Asjalikku ja opositsiooni austavat diskussiooni euroteemadel, kus argumendid ületavad keskmise Eesti poliitiku emotsiooniläve, ei saagi tekkida kui vastuargumentide esitajad tembeldatatkse kiirkorras ?mõneks veidrikuks, luuserpoliitikuks, igaveseks opositsionääriks, jne?, kes kõik kooris või ühekaupa julgevad ?euroskeptitsismiks nimetatud loba veeretada?.

Kui sallivusest ja argumenteerimisoskusest jääb puudu, siis teemaarendus taandub paratamatult tasemele, kus eesmärgiks on ?vastasele ärategemine?.

Eesti poliitiline eliit on aastaid keskmisele eestlasele ? tädi Maalidele ? korranud, et ELi liikmelisus on meie välispoliitika üks põhieesmärke. Kuidas ometi peale kõiki neid aastaid on veel Eestis ?veidrikke?, kes julgevad esitada küsimusi, et ikka kuidas, miks ja millal?

Tõepoolest, Eesti on juba mitu head aastat eurouksele koputanud ja sisselaskmist oodanud ilma, et keegi oleks meid sinna palunud. Peale korduvat ELi uksele koputamist, pole aga Kuke kinnitusel ELil ei ?sooja ega külma ühest kaugest väikeriigist?.

Siit ühe ?veidriku? küsimus poliitikule: kui ELil on ükskõik (s.o. ELil pole Eesti liikmeksolekult midagi ei võita ega kaotada), siis miks peab Eesti oma läbirääkimisi kõige madalamalt võimalikult positsioonilt ilma esitamata mingisuguseid omapoolseid tingimusi?

Elukutselistel ?läbirääkijatel? on ütlus, et läbirääkimiste tulemus pole mitte see, mida oled ära teeninud vaid see mida oled läbirääkimiste tulemusena saavutanud. Ehk minek läbirääkimistele võimalikult madala positsiooniga garanteerib ka vastava minimaalse tulemuse. Lähtekoht, et keegi pole meid ELi kutsunud ja seega ei saa me tingimusi esitada, on läbirääkimiste pidamine iseendaga, mitte aga ELga. Eesti peab lõpetama iseenda vastu läbirääkimiste pidamise ja alustama läbirääkimisi Brüsseliga. Eesti potentsiaalse ELi liikmeksoleku kvaliteet saab olla ainult nii hea kui on meie läbirääkijate ettvalmistus ja seega ka läbirääkimiste tulemus. Lugedes aga europooldjaist poliitikute artikleid, on mul tõsiseid kahtlusi, et Eesti ekslik läbirääkimiste eesmärk on ainult kohene ELi liikmelisus iga hinna eest.

Alusetud on väited, et ELi ja NATO liikmelisuse vahel on mingi üks-ühene seos ja ühe küsimuse alla seadmine välistab teise. Nii on alusetu ka väide, et ?öeldes ei ELile, oleme öelnud ei mitte üksnes ka NATOle, vaid kestvale omariiklusele üldse?. Artiklist lähtuvalt pole ei Soome ega Rootsi ?pärast ühinemist ELiga sugugi vähem suveräänsed, kui enne seda?. Kui Soome ja Rootsi olid vähemalt sama suveräänsed enne Liitu, siis miks ei peaks sama kehtima Eesti kohta? Kindlasti on hetkeliselt lihtsam rühkida pimesi ja ummisjalu ELi poole ilma igasuguse kriitilise analüüsita, oma positsiooni arutluseta ja nõudmisi esitamata.

Kukk kirjutab, et liitumine ELiga on ?esmane eeldus jätkuvale ja seejuures enam-vähem stabiilsele majanduskasvule?. Lausa järgmises lauses aga kinnitab, et ?miljarditel, mida ootavad majandus, sotsiaalvaldkond ja keskkond, pole mingit pistmist ELiga?. Kui vajalikel investeeringutel majandusse, sotsiaalvaldkonda ja keskkonda pole mingit pistmist ELiga, ei saa ka liikmelisus olla eeldus majanduskasvule.

Miks me siis ometi nii väga kipume kohe ja tingimusteta ELi kui isegi Kuke kinnitusel investeeringutel nii majandusse, sotsiaalsektorisse kui keskkonda pole ELiga midagi tegemist?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing