Stressivaba päikeseparadiis Gran Canaria

Gran Canaria sobib suurepäraselt neile, kes peavad lugu tsiviliseeritud puhkamisest ? rannamõnude nautimine reguleeritavas lamamistoolis, soodsad ostuvõimalused, läbimõeldud turismimarsruudid, maitsev toit ja odav vein loovad täiesti stressivaba õhkkonna. Turistide arvu järgi otsustades on inimesi, kellele säärane puhkusekorraldus meeldib, üsna suur hulk.

Paljud jõukad ning hästi säilinud läänemaailma pensionärid tulevad juba aastaid ühtlaselt sooja kliimaga saarele Euroopa talve eest pakku ja on seal enesele koguni kinnisvara soetanud.

Ent tegemist ei ole siiski ainult vanema generatsiooni puhkekohaga. Enamikus kuurortides valitseb äärmiselt vabameelne õhkkond. Turismiäris tegevad kohalikud elanikud on tolerantsuse võrdkujud ja korraldavad sujuvalt nii pensionäride tantsuõhtuid, noorte ja vihaste jalgpallifännide õllejoominguid kui ka meelelahutusi tutvumisest huvitatud vallalistele või homomeelsetele.

Ehkki puhkekohad on pealtnäha väga turvalised, manitseb giid kõiki ettevaatlikkusele, kuna saarel tegutsevad taskuvargad, mistõttu alkoholijoobes öösel üksi uitama minna ei maksa. Vähemalt kuurortides tunduvad giidi hoiatussõnad hästi organiseeritud ööelu taustal Eesti keskkonnast tulnud inimesele ilmse liialdusena.

Mägisel ja kuiva kliimaga Gran Canarial kasvavad looduslikult kaktused ja hulk teisi kõrbetaimi. Ent see ei tähenda, et rohelust napib.

Palju on istutatud palme ja neid hooldatakse hoole ning armastusega. Saare hiiglaslikud kivimassiivid vahelduvad õitsvate oaasidena mõjuvate linnakestega, kaunilt kujundatud hotellikompleksidega ning veidra kotiriidega ümbritsetud banaani- ja tomatiistandustega.

Mägede vahele pressitud, käänulistel ja mõnikord ka pilvepiirist kõrgemal kulgevatel autoteedel sõites avanevad sedavõrd hingematvad vaated, et autojuhtidel tuleb oma pilk suisa tahtejõuga teele sundida. Ranniku lagedad või igeriku taimestikuga laava- ja liivakivist mäed on saare põhjaosas kaetud kirgasroheliste pargitaoliste männimetsadega.

Männid ei sarnane väliselt küll eestimaistega, puud on pika ja kitsa võraga ning pehmete, pikkade okastega, aga lõhnavad värskes mäestikuõhus niisama aromaatselt ja muudavad jalutuskäigud looduses tõeliseks naudinguks. Tihedast inimasustusest hoolimata silkavad saarel muretult ringi jänesed ja sisalikud, kellest viimased on vahel harjumatult suured.

Turismist elatuval Gran Canarial ringi liikudes kohtab rändureid üle kogu maailma. Enim külastajaid on Saksa-, Prantsus- ja Inglismaalt ning Rootsist. Ent tooni annavad siiski korda armastavad sakslased, kelle suu tõmbub justkui iseenesest kriipsuks, kui näiteks ülemeelikud noored punase tule ajal teed ületavad. Sakslaste kohalolekust annavad tunnistust ka sildid, mis näiteks keelavad rannarajoonides teede äärde kogunevaid kasse toita, samuti kelnerite püüdlik-konarlik saksa keele oskus.

Erinevalt Eestist on Gran Canaria teenindav personal mõistnud tõsiasja, et sõbralikkus ja kena käitumine tasuvad ennast ka majanduslikult kuhjaga ära. Restorani tulnud klienti koheldakse kui vana sõpra, kellega proovitakse rääkida kas või paar sõna tema emakeeles, ja arvet esitades tuuakse lauale tavaliselt ka pits saarel toodetud magusat meerummi.

Gran Canarial on mõnus puhata, sest saare muretu elurütm lausa sunnib aja maha võtma ja päikesest küllastunud õhkkond laadib patareid kiiresti justkui iseenesest uut energiat täis.

Autor: Ethel Kiilmaa