Tegevuslubade kaoses

Kõik meist teavad mõnd lugu ettevõtja uskumatutest seiklustest ametkondliku kadalipu läbimisel. Tegevuse alustamiseks annab ametnik loa, juhul kui on olemas luba loa saamiseks ja nii edasi.

Majandusministeerium ja Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüüsisid tegevuse alustamise korraldust eri valdkondades.

Kokku kaardistati 137 tegevusala, mil tegutsemiseks on vaja luba. Esmane eesmärk oli ülevaate saamine lubadest, mis otseselt seotud ettevõtlusega ja väljastajaks valitsusasutus, mistõttu mõned load jäid esimeses etapis vaatluse alt välja.

Probleem, mis tegevuslubade uurijaid koheselt tabas, oli tegevusloa enda ühtse ja selge definitsiooni puudumine. Kas käsitleda luba väärismetallide töötlemiseks ja luba väärismetallide ostmiseks ja müümiseks eraldi? Kas luba maanteeameti ametnikule teehoiutööde järelevalveks on tegevusluba või kvalifikatsioonitunnistus?

Täpsema piiritlemise käigus õnnestus terad sõkaldest eristada. Kuni järgmise vältimatu küsimuseni - kas kõiki lube on vaja? Kui on vaja, siis kellele ja milleks? Tegevusluba peaks ju kandma endas üldisemat eesmärki, näiteks toote või teenuse tarbija ohutuse tagamine. Niikaugel peaks tänane internetiseerunud Eesti küll olema, et ainult statistiliste andmete kogumine ei saa olla loa andmise eesmärk.

Vaadeldes eriseadusi on mul riigiametnikuna häbi tunnistada, et näib puuduvat igasugune järjekindlus terminoloogia ja menetluse osas. Rääkimata asjaolust, et riik kipub ühe käega ? loe: ühe ametkonna kaudu - küsima paberit, mida teise käega ? loe: ametkonna kaudu- väljastab.

On paras aeg sel platsil selgust luua. Majandusministeerium peab vajalikuks koostöös justiitsministeeriumi jt asutustega asuda asja reformima. Korduvalt oleme kuulnud lauset: ?Meil pole midagi vaja muuta, meil toimib juba aastaid kõik hästi?. Kuid need vähemalt 14 000 luba, mis praegu kehtivad, sunnivad siiski järele mõtlema.

Pole mõtet tegevuslube väljastada, kui väljastaja isegi ei tea, kui palju ettevõtjaid lubade alusel tegutseb. Eeldades, et iga loa andmiseks kulub mitme ametkonna peale vähemalt ühe keskmiselt tasustatud ametniku pool päeva, siis 14 000 luba tähendab vähemalt 2 mln kr suurust palgakulu. Murettekitav on kõik järelevalvesse puutuv.

Praeguse riikliku järelevalve ülesehituse ja finantseerimise juures pole võimalik kontrollida kõiki tegevusluba omavaid ettevõtjaid. See pole ka vajalik, sest nii mõnegi loa üle on põhjust järele mõelda mitte järele valvata.

Esmalt tuleb sätestada ühtsed põhimõtted tegevuslubade andmisel, peatamisel ja kehtetuks tunnistamisel ning algdokumentide nõudmisel. Lihtsustub loa saajate ja andjate töö ning vähenevad kulud. Ühtne õiguslik alus ei tähenda, et kõik load oleks ühtemoodi. Iga valdkond võib säilitada reeglite sees oma eripära.

Teiseks tuleb analüüsida, millised load on suunatud ennekõike statistiliste andmete kogumisele ning asendada need registriga, mille täitmise kohustusega saab ettevõtja ise hästi hakkama. Hea näide on majandusministeeriumi läbi viidud reiskorraldajate ja -büroode tegevuslubade asendamine registriga. Siin on koht kokkuhoiuks ja riigi rolli vähendamiseks. Avalik register võimaldab huvilisel ettevõtjate tegevuse kohta tasuta infot saada.

Kolmandaks tuleb saavutada koostöö järelevalve teostamisel. Kui riik otsustab, et mingis valdkonnas tohib tegutseda vaid tegevusloa alusel, siis tuleb seda tegutsemist ka tarbijate huvides süsteemikindlalt kontrollida ja mitte piirduda vaid riigilõivu kasseerimisega uue loa väljastamisel iga paari aasta tagant. Riigilõivud lubade väljastamisel erinevad kümneid kordi ja mingit selget mustrit välja ei joonistu.

Öeldakse, et kaoses peitub meile arusaamatu kord. Selle asemel, et igaüks oma nurgas korra üle aru peab, tasuks ükskord kõik pead koos selge pilt luua. Võimaluse kaoses kord luua andis valitsuskabinet teisipäeval, kiites heaks majandusministri poolt välja pakutud ettepanekud.