E-kaubandus muutmas maksunduse aluseid

Erki Uustalu 28. mai 2001, 00:00

Ülikiiresti arenev e-kaubandus on oluliselt muutmas aluseid, millele maksunduspõhimõtted on rajanenud, kuid senini rakendatud maksureeglid on jäänud pea puutumatuks. Alljärgnevalt lühikokkuvõte mõningatest rahvusvahelises maksunduses päevakorral olevatest e-kaubandusega seotud probleemidest.

Radikaalseim muutus, mille e-kaubandus on endaga kaasa toonud, seisneb eelkõige selles, et ta on avanud ettevõtjatele võimaluse jõuda teises riigis asuvate tarbijateni, omamata tarbija asukohariigis füüsilist kohalolekut. Füüsiline kohalolek on aga üheks eelduseks, et tuluallikariik võiks ettevõtjat maksustada.

Selleks, et olukorrast paremat ülevaadet saada, on ehk kasulik traditsioonilist ja e-kaubandust kõrvutada (vt joonis). Traditsioonilise kaubanduse puhul ettevõtja valmistas toote riigis A ja seejärel turustas kauba riigis B asuva müügivõrgu (filiaali) kaudu. Ettevõtjal oli tarbija asukohariigiga tugevam side, mis andis tuluallikariigile B õigustuse ja võimaluse ettevõtja tegevust oma riigis maksustada. Kui müügitegevus toimus läbi eraldiseisvate isikute (näiteks tütarettevõtja), sai allikariik oma maksutulud kätte riigis B asuva tütarühingu maksustamisest.

Kui vaadelda aga sama tehingut e-kaubanduses, on ettevõtjal võimalus viia läbi kogu oma müügitegevus riigist A, omamata vähimatki sidet riigiga B. Ettevõtja reklaamib oma toodet internetis, võtab interneti kaudu vastu tellimused ja raha ning lähetab seejärel kauba otse riigis B asuvale tarbijale. Kui tegemist on digitaalse tootega (tarkvara, video, muusikafail jne), võib toote tavatranspordi asemel edastada ka otse interneti kaudu.

Rahvusvahelises maksunduses väljakujunenud põhimõtete kohaselt maksustatakse ettevõtja ärikasumeid tuluallikariigis tulumaksuga vaid juhul, kui ettevõtjal on riigis füüsiline kohalolek. Füüsiline kohalolek väljendub tavaliselt püsiva tegevuskoha (sh näiteks filiaali) olemasolu näol. Kui ettevõtjal pole püsivat tegevuskohta, pole allikariigil õigust sellist ettevõtjat maksustada. Eespool toodut arvesse võttes pole ime, et e-kaubanduse kiire arengu tulemusena paljud allikariigid kardavad kaotada oma õigust maksustada välismaiste ettevõtjate tulu, mida nood saavad toodete müügist allikariigis asuvatele tarbijatele. Statistilised andmed, mille kohaselt 85% kogu e-kaubanduse tuludest genereeritakse Ameerika Ühendriikides, samas kui kõigest 62% tarbijatest asub seal, vaid toetavad Euroopa riikide püüdlusi oma allikatulusid kaitsta.

Selleks, et tagada maksutulude laekumist, on paljud riigid algatanud diskussiooni asjaolude üle, mida e-kaubanduse korral lugeda piisavaks, et ettevõtjal riigis püsiv tegevuskoht tekiks.

Põhimõte, millele e-kaubandust põhinevad reeglid peaksid toetuma, on iseenesest lihtne. Selleks, et tagada kahe kaubandusvormi vahelise maksustamise neutraalsus, tuleb e-kaubandust maksustada samade põhimõtete alusel kui traditsioonilist kaubandust.

Kuna püsiv tegevuskoht on üldjuhul defineeritud kui ?igasugune majandustegevuse püsiv koht, mille kaudu toimub täielikult või osaliselt mitteresidendi majandustegevus?, on mõiste rakendamisega seotud raskused pigem tehnilist laadi. Kas veebisait või server saavad olla püsivaks kohaks? Kas püsiva tegevuskoha tekkeks on vajalik kohapealne töötajaskond? Jne.

Enamiku maksulepingute aluseks olevat mudelmaksulepingut redigeeriva Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) mõningad seisukohad (senini veel mitteametlikud) nendes tehnilistes küsimustes on järgmised:

  • kuna veebisait ei ole materiaalne objekt, ei ole ta ka püsivaks tegevuskohaks. Seega näiteks Kanada firma veebisait, mis on Eesti tarbijatele nähtav, ei tohiks iseenesest veel Eestis püsivat tegevuskohta tekitada;
  • server võib olla püsivaks tegevuskohaks, kui selle kaudu teostatavad funktsioonid moodustavad osa ettevõtja peamisest majandustegevusest; tavaline informatsiooni kuvamine tarbijatele, ilma et nood saaksid otse tellimust vormistada, on vaid abistava iseloomuga tegevus ning seega ei tohiks püsivat tegevuskohta tekitada;
  • tarkvara serveris, mis suudab ise kogu tehingutsükli läbi viia, võib püsiva tegevuskoha tekitada ka inimeste vahelesekkumisest olenemata.

Eespool toodu on vaid lühike väljavõte OECD seisukohtadest. Samas puudutavad need seisukohad ainult maksulepingute tõlgendamist ja on soovitava iseloomuga.

Millise tõlgendusega riigid selliste küsimuste suhtes tegelikult lepivad, on peamiselt iga riigi oma suva. Seega võib ka Eesti tõlgendus antud valdkonnas, kui selline eksisteeriks, olla tunduvalt erinev OECD omast. Näiteks ka OECD liikmesriikideks olevad Hispaania ja Portugal, kes eriti oma tuluallikat kaitsevad, on otseselt väljendanud arvamust, et nad tõlgendavad püsivaks tegevuskohaks ka veebisaiti. Sellest, kuidas veebisaidi maksustamine nendes riikides praktiliselt välja võiks näha, käesoleva loo autoril ettekujutus puudub.

Isegi kui mitteresidendil tekiks serveri tõttu püsiv tegevuskoht riigis, oleks seda piisavalt lihtne vältida, viies serveri sobivamasse jurisdiktsiooni (sh kas või madala maksumääraga territooriumile), jätkates toodete müüki esialgsesse riiki.

Kui ärikasumite maksustamine püsiva tegevuskoha puudumise tõttu ei tule kõne alla, võib allikariikidel tekkida kiusatus mitteresidendist ettevõtja tulu klassifitseerida mõneks selliseks tululiigiks, mida nad saavad maksustada.

E-kaubanduse puhul võib riikidel üheks selliseks kiusatuseks olla internetist otse laetud kaupade eest makstud tasu klassifitseerimine litsentsitasudeks (rojaltid ehk kasutustasud). Kui ärikasumeid maksustatakse peamiselt residentsusriigis, siis suur osa allikariikidest on garanteerinud omale õiguse litsentsitasu tulumaksu kinnipidamise kaudu maksustada.

Litsentsitasu defineeritakse kui ?tasu kirjandus-, kunsti- või teadusteoste autoriõiguse kasutamise eest? (sealhulgas tasu oskusteabe kasutamise eest). Kuna digitaalse toote laadimisel internetist teostab klient põhimõtteliselt ettevõtja serveris oleva faili reprodutseerimise oma arvutisse, tõlgendavad nii mitmedki riigid sellist reprodutseerimist kui autoriõiguse kasutamist.

Ka siin kehtib põhimõte, et traditsioonilise ja e-kaubanduse vahelise neutraalsuse tagamiseks tuleks nii tavalisi kui ka digitaalseid tooteid maksustada sarnaselt. Seega, kui inimene tellib näiteks muusikafaili CD-l või tõmbab selle internetist, ei tohiks maksustamisel erisusi tekkida.

Programmi kopeerimine tarbija poolt on seega vaid üheks tarkvara edastamise või kättetoimetamise viisiks ning eeldusel, et isik ei ekspluateeri tõmmatud tarkvara või faili majanduslikult (näiteks ei müü omakorda selle koopiaid kellelegi), ei tohiks selle eest makstavat tasu lugeda litsentsitasuks.

Eraldiseisva probleemi tekitab aga olukord, kus tuluallikariik ja residentsusriik annavad ühele ja samale tasule erineva tõlgenduse. Sellisel juhul on tõenäoliseks tulemuseks topeltmaksustamine.

Vägagi tüüpiline on olukord, kus allikariik väidab, et tema riigis püsiv tegevuskoht eksisteerib või et kuna tegemist on litsentsitasuga, on tal õigus tulu maksustada. Samas ei jaga residentsusriik allikariigi seisukohti ja keeldub topeltmaksustamise vältimise meetodi rakendamisest.

Omamoodi konkurentsimoonutusi tekitab e-kaubandus ka käibemaksu korral. Kuna käibemaks on tarbimismaks, siis maksustamine toimub riigis, kus asub lõpptarbija. Käibemaksu kogumise administreerimine siseriiklike tehingute puhul lasub tavaliselt ettevõtjal, kaupade impordi puhul aga tolliametil.

Materiaalse vara ehk kaupade importimisel käibemaksuga probleeme ei tohiks olla. Kaup ületab tollipiiri ning tolliametil on impordikäibemaks võimalik sisse nõuda. Problemaatilisem on aga olukord digitaalsete toodetega, mis saabuvad riiki otse interneti kaudu ja tehingu toimumise fakt kui selline ei pruugi kunagi maksuametini jõuda.

Mure, mis kohalikke ettevõtjaid siinkohal painab, on välismaistele ettevõtjatele antav konkurentsieelis. Kui kohalik ettevõtja peab osutatavale teenusele lisama käibemaksu, siis sama teenust või toodet interneti kaudu pakkuv välismaine ettevõtja võib seda teha käibemaksu võrra odavamalt. Kui teenuse tarbijaks on ettevõtjad, on konkurentsimoonutust põhimõtteliselt võimalik vältida pöördmaksustamise kasutamisega. Pöördmaksustamise korral lasub impordikäibemaksu tasumise kohustus teenuse või digitaalse toote saajal.

Kahjuks on pöördmaksustamise kasutamine aga teostamatu, kui tarbijaks on eraisikud. Eraisikute korral on Euroopa Liidus (EL) probleemi lahendamiseks pakutud välja meetod, et kõik ELi territooriumil asuvatele tarbijatele digitaalseid tooteid pakkuvad välismaised ettevõtjad peaksid ennast ELis registreerima ja ka maksukohustuse täitmise enda peale võtma. Mitmetel põhjustel ei ole aga vastavat ettepanekut senini vastu võetud.

Nii mitmegi eespool toodud probleemi osas ei ole Eesti veel oma seisukohta võtnud.

Rahvusvahelises ajakirjanduses on paar korda viidatud Eesti ametimeeste ütlustele, et Eesti ei kavatse interneti- ja/või e-kaubandust maksustada. Kas see viitab uute maksude mittekehtestamisele või traditsioonilisele kaubandusele rakenduvate maksureeglite mitterakendamisele e-kaubanduse puhul, jääb selgusetuks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing