Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Suuremad tööjõukulud ei too juurde uusi töökohti
Äripäev ei toeta valitsusliidu kavandatavaid uuendusi sotsiaalpoliitikas, s.o töötuskindlustuse, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse ja pensioni II samba ellurakendamist ? kõik need ettevõtmised lähtuvad raha suurema ümberjagamise ideoloogiast, tõstavad maksukoormust ning lõppkokkuvõttes pärsivad majanduskasvu.
Kolm mainitud uuendust kasvatavad Eesti Tööandjate Keskliidu rehkenduste järgi kulutusi tööjõule ühtekokku kuus-seitse protsenti, mis rahasse ümberarvestatult võrdub ligikaudu ca 2 mld kroonise väljaminekuga.
Riigikogu alandas töötuskindlustuse seaduse eelnõus tööandjate makstava kindlustusmakse alampiiri 0,25%ni pangafondist, kuid tõstis ülempiiri ühele protsendile. See teeb asja veel ebamäärasemaks: tööandja võib maksta töötuskassasse poole vähem , kui oli valitsuse algselt kavandatud 0,5%, aga võib ka hoopis kaks korda rohkem maksta.
Kui tööandjate maksemäärale lisada ka töötajate makstav protsent, tuleb maksemäär kokku isegi suurem ? 1,25?2%, rahas umbkaudu 600 mln krooni (vrd eelmisel aastal oli riigieelarves vallandamistoetusteks ca 80 mln, mis on 0,25% riigi palgafondist).
See on raha, mis ettevõtted võiks paigutada tootmisse, nt uute töökohtade loomisesse. Nüüd peavad nad sellest loobuma, ja milleks? Selleks, et maksta kinni ebaefektiivsete ettevõtjate või lihtsalt sulide ja loodrite riske! Kui tööandjad on valmis looma sellise solidaarse töötuskassa, siis miks mitte. Niisamuti võiks igaüks ise kindlustada end töötuks jäämise vastu.
Töötu abiraha peab aga olema just nii suur, et ärgitab inimest uut tööd otsima. Praegu vaid umbes pooled töötuist teevad seda. Abisummade maksmise aja pikendamine ja suurendamine määrani, mis võimaldab äraelamist, tekitab üksnes ülalpeetavaid juurde.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusega on samalaadne lugu: ohtlikest elukutsetest tingitud suuremad riskid peavad maksma kinni need ettevõtted ja töötajad, kes selle alaga tegelevad, aga mitte kõik maksumaksjad.
Pensionisüsteem püsiks ka kahel sambal ? riigipension + vabatahtlik, viimase all võiks olla ka senisest rohkem valikuid, nt firmapension. Praegu vägisi kolme sammast püsti upitades me killustame niigi väikese raha.
Naiivne on arusaam, et see, kui riik sunnib ettevõtjaid suurendama tööjõukulusid, kuidagi meie olukorda parandaks, uusi töökohti looks ja sellega tööpuudust leevendaks või veel vähem ? kasvataks majandust. Võib-olla arvabki valitsusliit nagu Postimees, et majandus ja tööpuudus astuvad ühte jalga ? ?kasvab majandus, kasvab ka tööpuudus?. Selle loogika järgi peabki majandus kahanema! See loogika on vildak.
Kõige rohkem kasu on ikka majanduskasvule orienteeritud poliitikast ? majanduskasv on ainus lahendus, mis võimaldab luua uusi töökohti, tõsta tulevikus alampalka, samuti suurendada abiraha ja pensione.
Alustama peaks valitsus hoopis teisest otsast ? haridusest, sellest, et võtab maha erisoodustusmaksu kaugõppelt ja tasemekoolituselt.