Doteerida tuleks sõitjaid, mitte vedajaid

Kõige negatiivse kõrval, mida reisirongide bussiliiklusega asendamine kaasa on toonud, on ka üks positiivne moment. Riik teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni näol näitas rahale oma poliitilist võimu ja ei andnud raudteefirmade väljapressimisele järele. Iseasi on, et seesama poliitiline võim ei saanud oma võimunäitamise tagajärgedega mingilgi arvestataval tasemel hakkama.

On selge, et kodanikud peavad liikuda saama. Kui tahame kedagi aidata, siis peaks abi saajaks olema tarbija ja mitte teenuse pakkuja. Tarnija võib toetuse saajaks olla juhul, kui pole võimalik konkurentsiolukorda kehtestada. Transpordikorralduses on see võimalik.

Seega, unustagem vaidlused, kas toetada raudtee- või bussiliiklust. Lubagem tarbijal otsustada, kellelt ja millal ta vastavat teenust ostab. Sellisel juhul tõuseksid muidugi piletihinnad majanduslikult põhjendatud tasemele. On oht, et konkurents võib reisitranspordi süsteemi välja kurnata, tõstes keskpikas perspektiivis veelgi piletihinda. Võib juhtuda ka, et vaesemate piirkondade transpordisüsteem kannatab. Aga kasutagem siis praegust doteerimiseks määratud raha vastavate piirkondade ja kodanike toetamiseks, et nad saaksid maksta kallima teenuse eest. Toetuste süsteemi käivitamiseks on meil vastavad ametkonnad olemas. Teenuse pakkujad hakkaksid pakkuma erinevate hinnapakettidega transporditeenust. Seega hakkaks igaüks tegelema sellega, milleks ta on määratud.

Pole põhjust karta, et maapiirkondade praegu oma vähese intensiivsuse, hajutatuse ja vaesema turu tõttu kallim reisiliiklus välja sureb. Jah, kasumlikumad liinid haaratakse alguses ?lennult?, kuid konkurents surub sealt varsti osa teenuse pakkujaid mujale. Transporditeenus on üks esmaseid vaesemate piirkondade väikeettevõtluse vorme ja mootoreid, kui me vaid doteerimisega seda ärikliimat ära ei rikuks. Seega pole valik isegi mitte konkurentsi ja reguleerimise vahel, vaid regioonide arengu või toetamise vahel. Ehk anna vaesel õng, aga mitte kala.

Paraku siiani püüame talle lahjat ?kala? sotsiaalse õigluse ja abi sildi all jagada. Maksumaksja raha kulub ja kulub arvukatele muutmistele ning vaidlustele. Lõppude-lõpuks, mis riigist me üleüldse räägime, kui me ei usalda oma kodaniku valikuid ja tervet mõistust isegi mitte selles osas, kas valida liikumiseks buss, rong või auto.