IMF vajab värsket verd

20. juuni 2001, 00:00

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) suurimail vastaseil on põhjust rahuloluks: lahkumisotsusest on teatanud fondi peadirektori esimene asetäitja Stanley Fischer, kes aitas koostada maailmamajanduse kriisiprogrammi aastaiks 1997/98. Juhtimiskriis on tõsine: peale Fischeri on lahkunud peadirektor Michael Camdessus, arendusdirektor Michael Mussa, Robert Rubin ja Larry Summers (USA Riigikassa).

Tundub, et IMF vajab tõesti värsket verd ja uut filosoofiat ? liiga palju on viimaseil aastail tehtud vigu ja põhjustatud kannatusi miljonitele inimestele. IMFi meetmed kukkusid läbi 1997 Indoneesias, Tais, Koreas, hiljem ka Venemaal ja Brasiilias. Maksumaksjad kaotasid miljardeid dollareid, sest IMF sundis riike hoidma vahetuskursse ebareaalsel tasemel. Rahul olid olukorraga ehk rikkad, kellele vahetuskursside säilitamine võimaldas oma vara kaitsta. Neis riikides toibus majandus alles peale rahvusvaluuta devalveerimist.

Iga ebaõnnestumisega vähenes IMFi pooldajate ja suurenes kriitikute arv. Fond otsis palavikuliselt lahendusi, kuid sellega kadus seegi vähene järjepidevus, mis tema tegevust seni iseloomustas. Väljapakutud meetmed olid seinast seina ? sooduslaenudest (Brasiilia) otsese finantsabini (Rumeenia, millest lõpuks siiski loobuti.)

Viimaseks naelaks IMFi kirstu said Türgi ja Argentina tänavused kriisid. Türgis algas paanika tegelikult pärast seda, kui Fischer oli IMFi nimel kinnitanud, et kõik läheb plaanipäraselt, kõik on kontrolli all. Argentina, IMFi lemmiklaps, sai kiita inflatsiooni piiramise ja vahetuskursi stabiliseerimise eest. Samas valitses Argentina majanduses seisak ja 5 aastat püsis tööpuudus üle 10%. Majanduskasvuta oli aga ebareaalne, et Argentina suutnuks tasuda suurt välisvõlga.

Ehkki nüüd on kõik osapooled jõudnud järeldusele, et IMF ebaõnnestus üleilmse finantskriisi ohjeldamises ja globaalse majanduse arhitektuur nõuab kiiret remonti, puudub üksmeel, mida peaks tegema.

Tundub, et IMF püüab oma vigadest õppida. Ta juba tunnistab endale, et tema propageeritud kapitaliturgude liberaliseerimine tekitas tohutut ebastabiilsust ja oli globaalse finantskriisi üks algpõhjusi; et Indoneesia panganduse restruktureerimise asemel vallandas IMF kapitali väljavoolu ja majanduskasvu pidurdamisele suunatud poliitikaga süvendas veelgi kriisi.

Nüüd, kus IMF on sunnitud mõtestama uuesti oma tegevuspoliitika, on õige aeg anda mõned soovitused selle mõjuvõimsa organisatsiooni uutele juhtidele.

  • Majandusteadus ei ole ideoloogia, vaid teooriale toetuv maailmapraktika. Mis andis IMFile aluse loota, et kapitaliturgude liberaliseerimine vaestes riikides tekitab neis kiirema majanduskasvu? Maailmapraktika mittearvestamine ja võimetus nä-ha ette oma poliitika tagajärgi ongi ehk IMFi suurim eksimus. Mis viitas näiteks sellele, et vahetuskursside stabiliseerimiseks tuleb tõsta intressimääri riikides, kel lasusid lühiajalised võlad? Avaldused, et intressimäärad langevad pikemas perioodis, ei aita ? selleks ajaks on kõrged intressid ajanud pankrotti paljud ettevõtjad.
  • Poliitika ja tegevus ei tohi olla vasturääkivad. IMF kutsus valitsusi majandusse mitte sekkuma, ise sekkus valuutaturgudele.
  • Majandusreformid võivad teha haiget, ent kunagi ei tohi unustada, et enim kannatavad vaesed elanikud. IMF eraldas Indoneesia pankade päästmiseks miljardeid dollareid, kuid ei leidnud mõnd miljonit, et toita Indoneesia vaeseid. Venemaa riigivara erastamisega, mis toimus IMFi õhutusel, kogus mõni Vene oligarhid muinasjutulisi rikkusi, aga vanurite pensionide suurendamiseks raha ei leitud.

IMF on omapärane turumajanduslik organisatsioon, mis räägib liikmesriikidest kui aktsionäridest. Kuid fondi poliitika mõju ületab kaugelt ühe ettevõtte piirid. Riikliku asutusena peaks IMF tagama demokraatlikud juhtimispõhimõtted, selle asemel sõitis ta teerullina Maailmapangast üle, kui viimane soovis pidada temaga nõu Kagu-Aasia kriisi poliitiliste mõjude üle. Ka minu katsed alustada avalikku debatti kriisiprogrammide läbimõeldusest summutati. Tundub, et teistel peale rahandusministrite ja keskpankurite IMFi lauas kohta ei ole.

Võimetus analüüsida kriitiliselt oma tegevust ja otsida kompromisse ei näita IMFi just heast küljest. Poliitikat ei tohiks teha ametnikud, isegi kui nad on väga kompetentsed, sest poliitiliste otsuste, eriti IMFi poliitika mõju on äraarvamatult suur.

Kui IMF nägi päästjat liberaliseerimises, saavutas USA viimase 8 aasta jooksul rekordilise majanduskasvu just tänu valitsuse aktiivsele rollile. Rahvusvahelisel areenil kaitses USA IMFi põhimõtteid, mis peegeldasid traditsioonilist usku turu jõusse, ja ideed, et suurem majanduskasv suurendab üldist heaolu. Vabariiklased kritiseerisid IMFi kalleid päästeoperatsioone juba enne, kui nad võimule pääsesid. Ka Türgis jäid nad oma positsiooni juurde, ehkki ei suutnud takistada IMFil alustamast järjekordset aktsiooni. Bushi administratsioon ja IMFi uued juhid peavad heitma kõrvale ideoloogilise lähenemise maailmamajandusele ja töötama välja majandusteoorial ja -praktikal põhineva poliitika.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:39
Otsi:

Ava täpsem otsing