Puitmajade renoveerimisest saab sajandialguse moeasi

?Inimestele on raske seletada, et nad oma puitmaju väärtustama peavad, kui kõrval asub mõni põlenud vare, mida linn lammutada ei suuda,? räägib SRI juhataja Tarmo Elvisto. Majandusharidusega Elvisto on kindel, et puitmajad lähevad turul hinda, sest neid jääb järjest vähemaks.

Norra näitele tuginedes väidab Elvisto, et puithoonete renoveerimise maksumus moodustab vaid 70 % uute hoonete ehitushinnast, sest suurem osa materjalist on juba olemas. Uuringud näitavad, et vanad majad kujutavad endast tervikut, kus piisab vaid põrandate-lagede täiendavast soojustamisest ning uste ja akende tihendamisest.

?Inimesel on õigus oma raha seinte soojustamisele kulutada,? ütleb Elvisto, ?Aga kui ta sellega rikub ära maja välimuse ning vähendab liigse soojustamisega kasulikku pinda, siis on see reaalne kahju.? Seetõttu tasub maja korda tehes alati kaaluda alternatiivseid lahendusi ning mitte võtta kaasaegsete ehitusmaterjalide reklaame sulaselge tõena.

Traditsiooniliste ehitusmaterjalide ja -detailide oskamatu asendamine moodsa ja standardsega kahandab oluliselt kinnisvara väärtust. Sedasi on näiteks erinevate aknaraamide järgi fassaadil võimalik öelda, kust lõpeb üks ja algab teine korter. Kõige drastilisem näide puitmaja halvast renoveerimisest Tallinnas asub aadressil Juhkentali tänav 13, kus maja teine korrus on kaetud uue materjaliga, esimene aga seisab juba aastaid nii, et seda pole isegi üle värvitud.

Tallinna linnavalitsuse kultuuriväärtuste ameti linnakujundusosakonna juhataja Leele Välja loodab, et selline maja tulevikus linnapildist kaob.

Tallinnas on üheksa miljööväärtuslikku piirkonda, nende hulgas Kalamaja, Süda-Tatari tänava piirkond, Kadriorg, Kassisaba ja Kelmiküla. Varem on linn jõudumööda toetanud vaid muinsuskaitse all olevate hoonete kordategemist. Äsja käivitatud projekti ?Vana maja korda? raames saavad puitmajade omanikud taotleda soodustust värvide ostmiseks. Kuna linnapoolset toetust leiavad vaid need, kes pole maja fassaadi plastakende ja metallustega rikkunud, võib Leele Välja sõnul tõusta aktuaalseks küsimus, mida eest ära võetud plastakendega peale hakata.

Säästvat renoveerimist kipub hetkel segama tõsiasi, et nooremapoolsed ehitusmehed suudavad paigaldada vaid kipsplaati, külluses ja soodsa hinnaga on saada peamiselt kaasaegseid materjale ning standardseid ehitusdetaile. Tänapäevaste materjalide kvaliteet, mis on pigem optimaalne kui maksimaalne, jääb tihti väljavahetatavale alla. Vana taastamine aga vajab sootuks teistsugust lähenemist kui uue ehitamine. Head remondispetsialistid ennast laialt ei reklaami, sest on arvukate tellimustega niigi üle koormatud.

Rusikareegli kohaselt on puitelamu hind võrreldes sama piirkonna kivimajaga umbes 1000?2000 kr/m² võrra odavam. Seda peamiselt paljude kinnisvarasoetajate tulekartlikkuse ja stagneerunud mõtteviisi tõttu, et puitelamus pole mainekas elada. Tõenäoliselt on selline mõttelaad tingitud Tallinna räämas agulirajoonidest (Kopli, osa Kalamajast).

Renoveerimise kohalt kehtib puitmajadel täpselt sama reegel, mis kivimajadelgi ? investeerida tasub asukohast lähtuvalt. Puitmaja kapitaalset uuendust on mõttekas ette võtta vaid parimates rajoonides (Kesklinn, Kadriorg, Nõmme), kus tehtut väärtustab kogu korrastuv ümbruskond. Seevastu Koplis võiks piirduda vaid maja hädapärase korrastamisega, kuna hiljem ei pruugi kapitaalsemateks uuendusteks kulutatud raha tagasi saada. Sama kehtib ka puitmajades paiknevate korterite kohta. Koplis ja Kalamajas võiksid korteriremontijad piirduda umbes 2000 kr/m² investeeringuga korteri üldpinna suhtes. Kõrgeimalt hinnatud elurajoonis Kadrioru pargi lähiümbruses võib aga ka 5000?6000 kr/m² rahapaigutust põhjendatuks pidada, kuna hiljem on tehtud väljaminekuid hinnata oskava jõuka ostja leidmine suhteliselt tõenäoline. Näiteks Skandinaaviamaades on renoveeritud puitelamurajoonid vastupidiselt Tallinnale ühed hinnatuimad elukohad.