Piraadid on leidnud Eesti Nokia

Tolliameti ladusid ähvardab erikonfiskeeritud kaubast lõhkiminek. Praeguseks on tööstuspiraatluse edetabelis lõhnaõli Christian Diori koha hõivanud Nokia.

Tolliameti spetsialist Ivar Kasema väidab, et eelmisel aastal tunnistati võltsinguks ligi 12 000 Nokia kaubamärki kandvat akut, korpust ja muud vidinat. Neid toodetakse Hiinas, Hongkongis, aga ka Suurbritannias.

Sel aastal on Nokiaid vahele jäänud paarikümnel korral. 805 eset tunnistasid tolliametnikud piraatkaubaks ning paari tuhande osas käib veel menetlus.

Tööstusliku intellektuaalomandi organisatsiooni (CIPR) reedel avaldatud uurimuse järgi ulatuvad intellektuaalomandi piraatluse kahjud kolmes Balti riigis kokku aastas 100 miljoni dollari ehk mitme miljardi kroonini.

?Kui vaatame riigiasutustes ringi, näeme, et intellektuaalomandi kaitsjate pink on üsna lühike,? ütleb CIPRi Eesti esindaja Jüri Estam, kes siiski möönab edenemist.

Vaatamata tolli pingutustele lipsab võltskaubapartiisid läbi ning kergeusklike meelitamiseks mõeldud kuulutusi ilmub Kuldse Börsi igas numbris.

Meeshääl kinnitab ühe kuulutuse peale helistades usalduslikult: Nokia 3310 pakendis akud on toodud otse Soomest ja maksavad 250 krooni. Milline firma neid toodab, ta ei tea.

Nokia toodangu volitatud edasimüüja Esmofon Grupi müügimehega vesteldes selgub, et odavaim, Soome Insmati tehastes legaalselt toodetud aku sellele telefonimargile maksab 590 krooni. Kalleim ning vastupidavaim, Nokia tehaste konveierilt pärit liitiumaku juba 850 krooni.

Esmofoni külastavad üsna tihti pettunud, kes vastostetud, mõne nädalaga otsad andnud nn Nokia aku näha toovad. Tootja riiki akule sellistel puhkudel tavaliselt märgitud ei ole.

Oma osa piraattelefoniturule andsid ka Elcoteqist varastatud juppidest kokkupandud Ericssonid. Kui politseiuurija tahaks, saaks ta varaste kohta käivale pikale paragrahvireale lisada ka piraatluse.

Statistikast nähtub, et Nokia-buumile eelnenud Christian Diori ajastule järgnes suurem piraatriideesemete pealetung. Adidasele, Nike?le, Reebokile jt siginesid poolpõrandaalustes Poola ja Leedu töökodades ?vennad? Adibas, Red Book jt. Võltskauba müüjad poevad sageli moonutatud nime taha, ehkki seadus loeb ka samakõlalised kaubamärgid piraatluseks.

Täna kõnnib Adidas Eestisse jõudvate võltsingute poolest Nokia järel. Kui 1999. aastal võttis toll ära ümmarguselt 5500 Adidase kaubamärki kandvat piraateset, siis eelmisel aastal 8500. Tavaliselt jääb korraga vahele 4 kuni 10 eset.

Adidase kaubamärgi esindaja advokaat Andres Aavik jalutab aeg-ajalt Kadaka turul. Ta pärib: miks te võlts-Adidast müüte? Te ju teate, et võite politseilt karistada saada. Aga soomlased ju tahavad neid, vastavad müüjad.

?Meil on noored palju trenditeadlikumad. Pannakse halvaks, kui kaaslane kannab piraat-Adidast, seetõttu on meie laste maailm ilmselt ka julmem,? arutleb Aavik piraatluse pinnase, ühiskondliku heaks- või halvakspanu üle. ?Soomlastel ükskõik, millega laps väljas trööpab.?

Hulk Eesti vaeseid elatab end soomlaste leplikkusel. Nad ostavad Leedust Karjurnai turult neli-viis paari piraat-Adidaseid ja müüvad need Eestis edasi. ?Kui meil on must turg siiski põranda alla surutud, siis Leedus üsna avalik,? ütleb Estam.

Karjurnai turust räägitakse kaubamärkide volitatud esindajate hulgas legende ? kuidas suurte rullidena Adidase logosid müüakse.

Aavik on kolleegiga võltsingud kolmeks jaganud: kehvad, rahuldavad ja päris head.

Karjurnaist saab vaid kehva kvaliteediga rõivatükke. Paremad ja väga head võltsingud pärinevad Hiinast või Hongkongist. Sageli on need toodetud tehastes, mis tegid kunagi Adidasele allhanketöid ning jagavad päris hästi tehnoloogiat ja kauba markeerimissüsteemi. Seda on Adidas musta turuga võidu joostes asunud järjekordselt välja vahetama.

Aavik näeb kaubamärgi kaitses kahte probleemi.

Esmalt see, et suurfirmad ei vaevu Eestis kui väga marginaalses turuosas oma õigusi kaitsma. Teine probleem on konfiskeeritud kauba hävitamise praktika puudumine Eestis.

Adidas andis advokaadile vabad käed. Paari riideesemega ta jändama ei hakka, kuid suurema kogusega küll. Adidase konkurent Fila ütles Aavikule aga otse: alla saja eseme ei maksa sekkuda.

Loomulikult kasutavad kotikaupmehed selle ära.

Kui kaubamärgi esindaja viie päeva jooksul tollile ametlikku avaldust õiguste rikkumise kohta ei esita, tuleb kaup lahti lasta. Ehkki Eestis kaubamärki kaitsvad seadused, mida Aavik 20 kaubamärgi esindajana kiidab, võimaldaksid menetlust ka iga üksiku riideeseme puhul.

?Üsna kurb on vaadata, kuidas politseinikud suurte piraatkaubakottide otsas istuvad,? ütleb Aavik.

Tolliameti spetsialisti Ivar Kasema väitel arutati küsimust, mida erikonfiskeeritud kaubaga edasi teha, viimati 21. juunil rahandusministeeriumis.

Kaaluti võimalust võltsitud rõivaste ning jalatsite üleandmist ravi- või hoolekandeasutustele.

Kasema hinnangul saaks logo rõivast lõhkumata eemaldada umbes 70% võltsrõivastest. Küsimus, kes peaks sellise töö ära tegema, ripub veel õhus.

Aaviku arvates oleks see töö paras lühikest aega istuvatele vangidele.

Aavik meenutab partiid korraga nii Nike kui ka Adidase logo kandvaid ranitsaid. Nende puhul piisanuks sahmakast värvist, et ranitsad lastekodudele saata.

Balti riikides igal aastal intellektuaalomandi piraatluse tõttu tekkiv kahju ulatub miljardite kroonideni, on kirjas reedel Riias avalikustatud tööstusliku intellektuaalomandi kaitse organisatsiooni (CIPR) uuringu raportis.

Uuringu jaoks küsitletud ettevõtted hindasid intellektuaalomandi kaitsega seotud küsimusi olevat enda jaoks maksu-, tolli- ja valitsusbürokraatia järel tähtsuselt neljandal kohal.

Esmatähtsaks intellektuaalse omandi kaitsmisel pidasid küsitletud firmade juhid kaubamärkide kaitset. Sellele järgnesid toodete võltsimine, patendiõiguste kaitsmine ja autoriõigustega seonduv.

Murelapseks peeti ka piraatlust interneti domeeninimede osas, kusjuures seda pidasid Eesti firmajuhid olulisemaks kui leedulased ja lätlased.

Uuringust ilmnes ka, et ettevõtjad ei usalda intellektuaalomandi kaitsmisel valitsusi. Riiklikest institutsioonidest said kõige enam kiita patendiametid.

Erinevalt Läti ja Leedu kolleegidest arvasid küsitletud Eesti firmajuhid, et meil teevad kultuuri- ja justiitsministeerium head tööd, suhteliselt positiivsel hinnatakse Eestis ka kohtuid.

Seadusi hinnati kolme Balti riigis küsitletute hulgas nõuetele vastavaks. Kuid ametkonnad, toll, kohtud jt ei jõua neid seadusi rakendada, sest sageli puuduvad vahendid ja võimalused.

Eestis karmistati äsja piraatluse kohta käivat seadusandlust, septembrist alates on võimalik määrata ka vabaduskaotuslikke karistusi.

Mitmemiljardilist kahju tekitavad Balti riikides piraatluse tõttu laekumata jäävad maksud, kulutused politseile, aga samuti ka tarbija usalduse vähenemine tuntud kaubamärkide vastu, nendib CIPRi president Peter B. Necarsulmer.

?Leedu, Läti ja Eesti rahvusvahelisele reputatsioonile tekkiv kahju, mis mõjutab välisinvesteeringuid ning alandab majandusaktiivsust, on vahest isegi olulisem,? märgib Necarsulmer. Kõige enam maksab selle eest tarbija, kes võib teadmatusest osta puudustega kaupu: toitu, ravimeid või majapidamistarbeid, mis võivad mõjuda tervisele või isegi tappa, öeldakse raportis.

Küsitlus rajanes Balti riikides tegutsevate rahvusvaheliste kompaniide arvamusel, nagu Kraft Foods, Coca Cola, Merck, Sharp & Dome jt, samuti küsitleti suuremaid kohalikke ettevõtteid. Eestis küsitleti uuringu jaoks kohalikest ettevõtetest Hansapanka, Kalevit, EMTd jt. Kokku hõlmas küsitlus kolmes Balti riigis 102 ettevõtet.