Prantsuse töötu ei hõiska

Vastuseks Saale Rekkaro kirjale ?Töötud mõnulevad Prantsusmaal?, mis ilmus 13. juuli Äripäevas.

Andmed, millele ma 5. juuli Maalehe artiklis ?Töötatöölised ummistavad Prantsusmaad? tuginesin, pärinevad elust endast, Pariisist ja Le Havre?ist, inimestelt, kes ise töötu põlve ?naudivad?. Kas jutt seaduspaberite ja tegeliku elu lahususest pole mitte tuttav meilgi?

Ka elu ise näitas vägagi ilmekalt, et tuhandete kaupa koondatud töölised ei kiirustanud sugugi puhkusepakette vormistama ja linna peal heameelest lulli lööma. Pigem kardavad kohalikud kuritegevuse kasvu. Ehk prantslased ise oma kaasmaalasi siiski tunnevad.

Võrdlus Tallinna toimetulekupiiriga ei tähendanud mõistagi samastamist töötu abirahaga (400 krooni), millega allakirjutanu ja teised kaine meelega inimesed ei pea ammugi võimalikuks toime tulla. Eriti Tallinnas. Üks ühele võrdlust ei leia artiklist ka luubiga otsides. Sootuks avalama pildi töötute võimalustest annab just võrdlus eluasemekuludega, kus töötus vee- ja soojaettevõtjaid ei puuduta.

Prantsusmaa keskosa mahajäänud piirkonnad tunnevad töötuseprobleemi valusamini kui teised. Kellele kuulub maa ja miks lossid lagunevad, on tõesti omaette teema ? nagu leiab ka Maalehe artikli suhtes kriitiliselt meelestatud tudeng Saale Rekkaro.