Kõik teed viivad Viljandisse

Festivali peakorraldaja Ando Kiviberg hoiatab mugavaid inimesi, et tegu ei ole nn tarbijafestivaliga, kuhu tuleb lihtsalt kohale minna ning kõik on vaataja-kuulaja eest ära tehtud. Viljandi Folgil peab iga külastaja ise aktiivne olema ja tahtma kõigest osa saada, vaid siis saab ta neist neljast päevast parima elamuse. Ise tuleb kavast valida endale sobiv kontsert, ise kontserdipaika kohale minna, ise otsustada, kas muusika on hea, ise tantsida. Muudmoodi lihtsalt ei saa.

Folgi külalised saavad alates neljapäeva lõunast pühapäeva hilise ööni kontserte kaheksal laval Viljandi kesklinnas. Muusikastiilide valik on oluliselt suurem, kui Folgil mittekäinud tavaliselt arvavad.

Võib-olla oodatava pideva leelotamise asemel teeb näiteks Eesti ansambel Oort üsna korralikku rock?i, Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Zorbas mängivad täiesti erinevat ? üks kohalikku, teine kreeka päritolu ? tantsumuusikat, iirlased Gerry O?Connor ja Desi Wilkinson ausat iiri rahvamuusikat, kodumaised setud oma lauludega on hoopis eraldi sihtgrupile. Folgi rahvusvaheline esinejaskond on kirju seltskond, kust lemmikuid leiab pea igaüks.

Piiritagustest muusikutest väärivad kindlasti esiletoomist veel Rootsi Väsen ning Tõva Yat-Kha, keda Folgi korraldajaid isekeskis tõvapungiks nimetavad. (Pikka aega arutles Folgi korraldustoimkond, kas õigem on öelda ?tuva? või ?tõva?, kuni lõpuks filoloogid lahendasid küsimuse ?tõva? kasuks.)

Fluxus flaami rahvamuusikaga on Viljandis korra juba käinud, nüüdseks mujalgi populaarsust kogunud ja tagasi Eestis, seniste fännide ja uute folkarite rõõmuks. Zlatõje Gorõ on tegelikult Eesti ansambel, tegijaiks siinsed venelased.

Kogu festivali aja on osa kontserte reaalajas jälgitavad ka interneti vahendusel.

Välismaiste bändide Viljandisse tulekut toetavad nende kodumaade saatkonnad ja kultuuriinstituudid, tänu nende abile jõuavad Folgile näiteks Melonius Quartet Prantsusmaalt, Väsen Rootsist, Ghymes Ungarist. Rahvusvahelised sidemed ja suhted on pärimusmuusika alal sama olulised kui äris.

Ööbimiseks on võimalusi mitmeid, telklaager neist odavaim ja annab ehk ehedaima elamuse festivali elust ja melust. Sellest mugavam on Tudula Viljandi täiskasvanute gümnaasiumis. Peale selle on Viljandis ja selle ümbruses piisavalt hotelle ja külalistemaju.

Ka toitlustus ei tohiks probleemiks saada, sest lisaks Viljandi statsionaarsetele poodidele ja söögikohtadele on festivali külaliste jaoks Toidutänav, kus müügilett üleval nii kohalikel kui kaugematel tegijatel.

Uudisteks korralduse poole pealt on vabalava, mis on tagasi viidud Laidoneri platsile, uue esinemispaigana on üles pandud Ugrilava. Esmakordselt on festival end levitanud ka Viljandi Ugala teatrisse. Teater mängib Folgi külalistele soodushinnaga ka oma tänavust vabaõhuetendust ?Juudit?.

Nagu viimasel kahel aastal nii laieneb tänavugi festival Viljandi linnast maakonda. Kolme päeva jooksul viies-kuues vallas antavad kontserdid on kuulajaile tasuta ning annavad võimaluse festivalist osa saada ka neile mulkidele, kes oma pealinna kohale ei saa sõita.

Festivali pressiesindaja Ants Johanson ütles, et Viljandi Folgi üheks järjepidevuse kandjaks on Rakkest pärit ansambel Minu Isa Oli Ausus Ise (MIOAI) ? bänd on folgil esinenud kõik senised üheksa aastat ning tuleb ka tänavu. ?Kui nemad meil ei esine, siis on festivali ajaloos täiesti uus lehekülg pööratud,? sõnas Johanson pressikonverentsil. MIOAI tutvustus Folgi koduleheküljel on kõike muud kui tavapärane, lubades muu hulgas anda Viljandis oma kõige halvema kontserdi. ?Oleme selleks palju tööd teinud. Pole kordagi aasta jooksul proovi teinud. Einar Süggu käis operatsioonil, mille käigus tal eemaldati ajust püsimälu, pillide asemel on laval loomad ja me ise sõidame selleks ajaks kaugele välismaale.? Seda lubab bänd, kelleta Viljandi Folk ei oleks Viljandi Folk ja kes kurdab oma talumatu edu üle.

Kui aga muu ei meelita, võõraste maade võõraste rahvamuusikute nimed ei ahvatle, siis öised tantsupeod suures Ööklubi-nimelises õlletelgis on kahtlemata osavõttu või vähemalt järelevaatamist väärt: igal ööl kell üks alustavad folkarite tantsitamist erinevad muusikud, kelle pilli kuuldes hakkab jalg iseenesest takti kaasa lööma. Otsa teeb lahti neljapäeva öösel esinev Väikeste Lõõtspillide Ühing Eesti traditsiooniliste meremehe- ja rahvalauludega, reedel jätkab kodumaine Rasta Orchestra reggae?ga. Laupäeva öö sisustab latiinorütmidega Havana Son Club Kuubalt ning pühapäeva öösel lõpetab festivali tants ja trall Eesti Untsakate saatel.

Festivali ajakava ja info esinejate, piletite hindade, Viljandi söögikohtade, majutuse ja muu kohta leiate aadressilt www.folk.ee.

Son on Kuuba kaasaegse muusika ja tantsu alus, Kuuba hing. Son seob muusika, laulu ja tantsu, mille läbi kuubalased määravad oma olemuse. Son?ist on välja kasvanud ka tänapäeva salsa.

Havana Son Clubi kuus muusikut mängib akustilistel pillidel traditsioonilist Kuuba popmuusikat, vanadest tuntud lauludest omaenda loominguni. Sadadel Kariibi saarte üritustel Kuuba rütme esitanud ansambel on läbinisti professionaalne, bändi kõik liikmed on õppinud Havanna muusikaülikoolis. Tehniline mitmekülgsus, entusiasm ja spontaansus on HSC meisterlikkust iseloomustavad märksõnad, mis peaks kohale tooma suure hulga kuulajaid. Peale enda loomingu kuuleb bändilt Viljandis teistegi Kuuba muusikute loodut.

Kuusteist aastat tegutsenud Ghymes loodi algselt Slovakkias. Seltskond on muusikaliselt kirju ? kes on õppinud rock?i, kes klassikat või rahvamuusikat või renessanssi. Seetõttu on kirev ka ansambli repertuaar, kust leiab nii Kesk-, Ida- kui Lõuna-Euroopa rahvamuusikat, samuti klassikalist muusikat. Mitmekülgne on ka pillide valik: viiul, vioola, dultsimer, torupillid, kontrabass, lauto, kalabashi tsitter, vilepill, saksofon, trummid ja süntesaator. Sealt peab ju midagi erilist tulema!

Kogu segadusest on nüüdseks välja arenenud Ghymes-muusika: õrn, suursugune, romantiline.

Ansambli liider Albert Kuvezin alustas lauljakarjääri väikese poisina, mil see kiirelt ka lõppes ? koorist väljaviskamisega ning soovitusega enam mitte kunagi laulda. Väike Albert püüdis veidi aega jalgpalli mängida, avastas siis enda jaoks Deep Purple?i ja Sonic Youthi, võttis uuesti kitarri kätte ja siin ta nüüd on.

Tõvalased Lõuna-Siberis on säilitanud vana keele, kombed ja eluviisi. Nad ei usu hierarhiat ega maksundust ega vahendamist indiviidi ja jumala või indiviidi ja looduse vahel. Sealse kultuuri ja muusika Eestisse toomine on põnev nii meile kui neile.

Väsen koosneb nuppviiulist, kitarrist, vioolast ning löökriistadest. Rootsist Upplandist pärit rahvamuusikaansambel on kuulus ka väljaspool oma riigi piire. Nende muusika on mõjutatud rock?ist, jazz?ist, folgist, klassikast. Peaaegu alati saab kontserdi kuulaja osa mitte valmis lugudest, vaid hetke inspiratsioonist ja puhtast improvisatsioonist ning ükski kontsert pole teistega sarnane. ?Publikul peab samuti lõbus olema,? arvavad ansambli liikmed. Väsen on Rootsis välja andnud kolm plaati, ansambli muusikud on mänginud ka eraldi teistel plaatidel.

Dagö muusika on ennekõike autorilaul, Lauri Saatpalu laul, rüütatud mängulikesse jazz?i, rock?i, elektroonika- ja etnokõladesse, mille autoreiks ja vormistajateks omakorda Peeter Rebane ja Tiit Kikas. Küsimusele, mis käivitab selle trio liikmeid, võib vastata: sõnamängu, pillimängu ja esinemislust. Ansambli kohta on öeldud, et kaldub tugevasti rahvamuusika poole. Edasiveeremise ja soovi korral jõuab kindlasti, nii paarikümne aasta pärast, osa nende loomingust

rahvaliku ja seejärel ka rahvamuusika pessa.

Dagö pole Folgil esimest korda. Tänavu tuleb esitamisele peamiselt esimese plaadi materjal, kuid loota võib ka paari lugu sügisel ilmuvalt. Nende möödunudaastane kogumik ?Dagö? sai Kuldse Plaadi etnomuusika kategoorias.