Kriipiv kaalukeel

Toomas Paul 24. august 2001, 00:00

Demokraatia, liberalismi jne lipulaeva Ameerika kultuuri kõrgsaavutuseks on kohtupidamine. Arhitektuuri tähtsaim ehitis on kohtuhoone, ja kultuuriheeros, kellest kõige rohkem teleseriaale tehakse, on advokaat. Ameeriklased võivad kuuluda mistahes usku, ühiseks ja ülimaks kõigile on õigluse jumalanna kummardamine.

Teoreetiliselt peaksid kristlased eirama maist kohtupidamist. Kristus soovitas mäejutluses: sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki ? jäta talle ka kuub. Paulus hurjutas korintlasi, et nad käivad omavahel kohut. Tema soovitas neil lasta pigem enesele ülekohut teha.

Selliseid vagasid on olnud. Võib-olla on ka praegu. Aga nendega ei ole ühiskonnal midagi peale hakata. Pühak, kes pöörab ette vasaku põse, kui talle on löödud vastu paremat, on veelgi hullem kui huligaan. Kakleja rikub norme ja teda karistatakse korra kohaselt. Ent see, kes põhimõtteliselt hülgab õigluse nõudmise, õõnestab süsteemi.

G. B. Shaw ?Püha Johanna? lõpeb: ?Oo, Jumal, kes Sa lõid selle ilusa maailma, millal on see valmis vastu võtma Sinu pühakuid? Millal, oo Issand, millal?? Paraku on see retooriline küsimus, millele vastust pole põhjust loota.

Eestimaa õigeusu kirik on lõhenenud kaheks. Tegemist on identsete teisikutega ? jumalateenistuse kord, vaimulike rüüd jm on täpselt sama. Ainukene erinevus on kanooniline alluvus. Ja sellelgi ei oleks mingit tähtsust, kui ei kaasneks proosaline külg: kellele kuuluvad kunagised kirikuvarad?

Võib panna pahaks, et kirik kaebab riigi kohtusse. See on silmakirjatsemine. Peaasi on, et hageja aktsepteeriks kohtu otsuse. Kellelgi peab ju olema otsustamise õigus, olgu selleks või seotud silmadega õigust kaaluv Iustitia. Ukrainas on praegu viis omavahel päranduse pärast tülitsevat õigeusu kirikut. Nemad ei käi kohut, vaid mõistavad omakohut.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:49
Otsi:

Ava täpsem otsing