Jaapani murelaps on välismaine allhange

30. august 2001, 23:00

1990ndad on Jaapani jaoks valus teema. See oli ajastu, mida iseloomustasid majandusseisak ja finantskriisid ning kus Jaapani majandusmudelit varem ümbritsenud aupaiste osutus virvatuleks. Viimase 20 aasta jooksul on Jaapani tööstus püüdnud pidevalt, kuid tulutult vabaneda riigi domineeriva rolli alt. Positsioone ei taha kaotada mõjuvõimas rahvusvahelise kaubanduse ja tööstuse ministeerium MITI ega finants- ja tööstuskonglomeraadid. See on teinud Jaapanist ülereguleeritud ja bürokraatliku riigi, mis ei soovi ega suuda kõrvaldada turgudelt piiranguid.

Mõned analüütikud on soovitanud Jaapanile üleminekut USA-laadsele ehtsale kapitalismile. Selline suunamuutus oleks ohtlik, sest see ei võta arvesse seda tohutut rolli, mida Jaapanis etendavad tema suurettevõtted. Just nende tegevus väljaspool Jaapanit on suuresti süüdi praegu riigi ees seisvates majandusprobleemides. Ajal, kui Jaapani sisemajandus oli surutises, jätkasid suurfirmad laienemist välismaale ja muutusid lahutamatuks osaks globaalsest tööjõuturust.

Jaapani tööstuse struktuursetes hädades on osaliselt süüdi ka tootmissektori ülesehitus. Ainult Jaapanile on omane keiretsu-võrgustik, kus väiketootjate ainus klient on suurfirma, mis ise kuulub võimsasse tööstus- ja finantsgruppi. Samas on väikefirmad Jaapani majanduse jaoks üliolulised, andes tööd rohkem kui 78 tööjõust ja 70 SKTst. Et 60 väikefirmadest on aga suurtootjate allhankijad, sõltuvad nad viimaste uutest tellimustest.

1980ndate aastate algusest on Jaapani ettevõtted investeerinud välismaale 500 mld dollarit, mis kasvatas Jaapani osa maailma otseinvesteeringuis 3 1980. a 12-le 1997. a ja jääb maha ainult USAst. Jaapani suurettevõtted Toyota, Sony ja Hitachi on muutunud maailmamajanduse lipulaevadeks, suurendades oma globaalset turuosa ja saades tuntuks üle maailma.

Samas on need suurfirmad aidanud luua tõeliselt rahvusvahelisi tootmisvõrgustikke, sundides suurimaid allhankijaid järgnema endale uutele turgudele. Välismaiste allhankijate osa Jaapani suurfirmades oli 1997. a üle 30, mis on neli korda rohkem kui 1985. a. Lisaks sellele investeerivad Jaapani suurfirmad tunduvalt rohkem välismaale, mistõttu Jaapanist voolab välja 12 korda rohkem kapitali kui investeeritakse riigi majandusse.

Need suhted on muutnud Jaapani tööstuse struktuuri ja kiirendanud välismaise allhanke osakaalu suurenemist. See on omakorda tekitanud pankrotilaine Jaapani väikeste allhankijate hulgas, kes on kaotanud ainsa tellija. Suurenenud on tööpuudus. Need väiketootjad, mis ei ole veel pankrotis, müüvad toodangut üliodavalt, et säilitada mingigi tulu. Väikefirmade kasumimarginaalid on 1980ndate keskpaigast langenud peaaegu 60, nende laenude tagasimaksed on muutunud küsitavaks. Halbade laenude osakaal moodustab Jaapani SKTst juba 20.

Allhangete liikumine välismaale on dramaatiliselt vähendanud Jaapani põhilise siseriikliku tootmisbaasi tähtsust. Vähe sellest, suurenenud on ka välismaiste allhankijate osakaal tooteuuringutes ja arendustegevuses. Kõik see on vähendanud tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet. Jaapani kunagi õitsvad tehnoloogiakeskused kannatavad nüüd stagnatsiooni ja tööpuuduse all.

Tootmise väljapoole suundumine on sundinud Jaapani valitsust muutma pikaajalist majanduspoliitikat. Varem eesmärgiks olnud suunast suurendada sisemaist nõudlust on loobutud, sest see viiks veel rohkem allhankeid välismaale. Jaapani enda väikefirmade usk tulevikku on väga madal, mis piirab kasumiteenimisvõimalusi ja vähendab investeeringuid ettevõtlusesse.

Taastamaks Jaapani majanduse kunagist vägevust ja saavutamaks pikaajalist kasvu peaks Jaapani valitsus töötama välja põhjaliku programmi globaliseerimisega kaasnevate muutustega toimetulekuks. Programm peaks keskenduma väikeettevõtluse toetamisele ja soodustama paindlikku, konkurentsivõimelist ning efektiivset ettevõtlust, mil oleks lai kliendibaas.

(c) Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 18:34
Otsi:

Ava täpsem otsing