Muretsev minister või laamendav poliitik?

Seoses oma artikliga ?Välismajanduse tormihoiatus? on Siim Kallas küllalt palju nahutada saanud nii konkurentidelt kui sõpradelt, seda eriti Äripäevas. Mina ei heidaks Kallasele pessimismi ette. Rahandusminister ja keskpanga president on mehed, kes juba ametikoha tõttu on kohustatud olema ettevaatlikud ja konservatiivsed. Ma ei tea üheski maailma riigis ülioptimistlikku rahandusministrit ja kui neid kusagil ka on, siis ei võeta selliseid mehi tõsiselt. Kallas teeb seda, mida üks rahandusminister peab tegema. Igal juhul meeldib muretsev ja majandusasju kainelt vaagiv rahandusminister mulle rohkem kui see laamendav poliitik, kes lubas kõigile kõrgeid palku ja väga kiiret Soomele järele jõudmist.

Roosa optimismi genereerimine, millele mõnes viimase aja juhtkirjas on üles kutsunud Äripäev, on minu arvates primitivism ruudus. 1997. a börsikrahhi eel olime muretud optimistid. Me investeerisime, viisime oma raha Tallinna börsile ja kaotasime selle. Eesti aga jäi ilma rahvuslikust pangandusest. Kui oleme praegu arukalt pessimistid, tähendab see, et me vaatame tulevikku lootusega. Kui aga jätkame hurraaoptimistlikult, ei hooli me üldse tulevikust, vaid ainult tänasest päevast.

Vaevalt saab Kallas või keegi teine oma kirjutistega esile kutsuda mingit kriisi meie majanduses. Eesti majandus on sedavõrd avatud, et sõltub peaaegu täielikult maailmamajanduse olukorrast. Kui rahandusminister soovitab inimestel laenamist kontrollida, ei tee ta sellega neile kahju. Küll võib ta kahjustada kommertspankade hetkehuve, kuivõrd laenamise maht võib väheneda.

Tegelikult ütleb Kallas ju vaid üht ? ärge laenake ega tehke kinnisvarapante. Te võite tööst ilma jääda ega suuda neid siis enam kinni maksta. Kui jätkatakse muretut laenamist, nagu viis aastat tagasi muretult aktsiaid kokku osteti, võib sel olla vaid üks tulemus: kinnisvaratagatisel laenu võtja kaotab vähemalt osa kinnisvarast. See läheb võileivahinnaga kellegi teise kätte. Kui sellised asjad juhtuvad ulatuslikult, võib see kaasa tuua niisuguse tõmblemise kinnisvaraturul, mis haavab nii ettevõtlust kui pankasid. Kallas hoiatab üleinvesteerimise eest ja toob näiteks fiiberoptilised kaablid, mida on paigaldatud sellisel hulgal, et isegi tulevikus suudetakse neist vaid sajandik kasutusele võtta. Samuti võiks rääkida e-kaubandusest, kus toimus süüdimatu õhumüümine.

Kas varem ei teatud, et see on üleinvesteerimine? Teati, aga loodeti, et nii paberjõukust luues on võimalik tohutult teenida. Teati, kuid tehti, sest see tundus kasulik. Kui me aga ka tulevikus pimesi vaid turgu usaldame, võime kaotada jätkuvalt, nagu on kaotanud investorid praegu.

Kallase viga pole ses, et ta näeb ohte silmapiiril ja ka hoiatab nende eest. Kallase viga on ses, et ta ei näe riigil mingit osa ma-janduse stabiliseerimisel. Riik on tema jaoks kõrvaline. Ning oma passiivsusega majanduslikku langust süvendav. Mage küll, kui ei osata muud, kui hädaldada ? kriis tuleb, hoidke alt!

Riik peaks siiski olema aktiivsem. Surutise tingimustes peaks ta oma ressurssidega tulema ettevõtjatele appi ja hoidma ära liiga suured kõikumised majandustingimustes. Ka meie riik peaks võimaluste piires tegema seda, mida teevad ettevõtluse toetuseks USA föderaalreserv või Euroopa keskpank. USA keskvalitsus muutis raha 3 odavamaks ja soodustas sellega ettevõtlust. Meie ei saa krediidiprotsenti eriti muuta, seda on valuutakomitee tingimustes keeruline teha, me peame otsima teisi võimalusi.

Ettevõtjale on tähtis stabiilsus infrastruktuuri teenuste vallas. Õige oleks, kui riik hoiaks enda käes infrastruktuuri teenused ega laseks neid muuta kallimaks ka rasketel aegadel. Üks võimalus oleks hoida elektri hind madalal või vähemalt mitte lasta seda majandussurutise ajal tõsta. Seda võimalust aga meil ka enam pole, vastupidi, elektrihinna tõstmisel muutub tootmine kallimaks, mis võib halvasti mõjuda Eesti ekspordivõimele.

II kvartalis toimus langus ehituses. Kui vähenevad tellimused ettevõtjatele, peaks riik suurendama investeeringuid sinna, vajadusel selleks või raha laenama. Soome riik tegi lama ajal suurimaid laene, ka erasektori toetuseks. Ja vedaski majanduse kriisist välja. Pooldame seda mudelit, mitte passiivset riiki.

Üks instrument ettevõtluse toetamisel on maksupoliitika. Eesti on maksupoliitikas olnud lühinägelik ja ammendanud maksude alandamise võimalused, kui majandus oli tõusufaasis. Sellega oleme ära lõiganud võimaluse raskustesse sattunud majandust maksude alandamise läbi nüüd turgutada. Oleme pidupäevadel oma maksupoliitilised võimalused ära kulutanud. Valitsusliit tahtvat laiendada erisoodustuste maksustamist. Tegelikult toimub selle sildi all ju maksude suurendamine ettevõtjate jaoks. Ja seda majandusliku surutise tingimustes, kui teised riigid toetavad oma ettevõtjaid, mitte aga ei lao neile täiendavaid koormisi peale.