Mahamagatud võimalus

Stanley Fischeri lahkumine IMFi tegevdirektori esimese abi kohalt avas ideaalse võimaluse fondi Washingtoni-meelse ideoloogi korrigeerimiseks erastamise, liberaliseerimise (eriti kaubanduse liberaliseerimise) ja makrostabilisatsiooni küsimustes. Teatavasti valitses nimetatud ideoloogia kogu Fisheri ametiaja jooksul. Ann Kruegeri nimetamisega tema asemele on IMF andnud ametikõrgendust ortodoksse suuna kõrgele preestrinnale, mis praktikas tähendab pigem kangekaelset kinnipidamist mineviku ebaõnnestumistest kui uut lootustandvamat tulevikunägemust.

Ann Krueger on Stanfordi majandusprofessor, endine Maailmapanga peaökonomist, inimesena energiapomm, äärmiselt aus ja täielikult pühendunud sellele, mida tema arengumaade suhtes õigeks peab. Ent tema karjäär on ühtlasi ka tema suurim võlg: Washingtoni-meelne poliitika on osutunud totaalseks läbikukkumiseks arenevate ja üleminekumajanduste kasvu soodustamisel ja stabiliseerimisel. Tema eriala, kaubanduspoliitika, on vaevalt see, mille toel fond oma kõikuvat usaldusväärsust võiks taastada.

Dr Kruegeri valimine iseloomustab külalt hästi ka ametissenimetamise protsessi ennast ? tegu on uute sõjajärgsete Bretton Woodsi rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide kokkumänguga. USA on alati nimetanud ametisse Maailmapanga juhi, samas kui IMFi tegevust on traditsiooniliselt juhtinud eurooplane, kellest koha võrra madalamat positsiooni täidab ameeriklane.

Vaatamata kolonialismi kokkuvarisemisele pole arengumaadest ? mis on IMFi tegevuse tulipunktiks - pärit kandidaatidel mõtet kandideerida.

See oli suurepäraselt ameerikalik ametissenimetamine, mida ei pea kinnitama isegi mitte Ühendriikide Kongress. Seega vaatamata piinlikele momentidele seoses IMFi praeguse tegevdirektori Horst Kohleri ametissenimetamisega, kui Clintoni administratsioon pani resoluutse veto Euroopa esialgsele kandidaadile, ei arvestatud mitte kunagi võimalusega, et sellel ametipostil võiks tegutseda keegi kogenud isik arengumaade küsimuses, kes suudaks läheneda nende probleemidele uue nurga alt. Endiselt jäid domineerima reaalpoliitika põhimõtted: Ameerika nõudis oma õigusi ja IMF nõustus sellega. Tunnustatud rahandusspetsialistidel nagu Stanley Fisher oli suuri raskusi tänapäeva finantsküsimuste peensustega. Karta, et kaubandusspetsialistil on nimetatud küsimuste lahendamisega veelgi rohkem peamurdmist.

Kõrged intressimäärad, mille rakendamist IMF stabiliseerimise nimel soovitas, põhjustasid pankrotilaine ja kapitali hävimise. Selle asemel, et soodustada stabiilset majandust kiirema kasvu ja madalamate intressimääradega, põhjustasid IMFi lihtsameelsed ettekirjutused kapitali ja finantsturgude liberaliseerimise osas hoopis vastupidist: finantssektori kokkuvarisemist, takistavalt kõrgeid laenuintresse, laialdast sotsiaalset dislokatsiooni ja poliitilist segadust.

Mis läks valesti? IMFi ja Maailmapanga strukturaalse korrigeerimise strateegiad, mis kombineerisid kaubanduse liberaliseerimist karmi finantspoliitikaga, pidid eeldatavasti suunama vahendeid vähemproduktiivsest kasutusest produktiivsemasse. Praktikas aga, kui kitsendustega rahanduspoliitikat rakendatakse piisava tähelepanuta finantsinstitutsioonide arengule, mis on orienteeritud väikese ja keskmise suurusega kodumaiste ettevõtete krediteerimisele, on uute töökohtade ja ettevõtete loomine peaaegu võimatu. Riik riigi järel muutusid madala produktiivsusega töökohtadelt vallandatud töölised töötuteks.

Strateegia kujundamine, mis töötaks arengumaades, nõuab finantsturgude ja -arengute põhjalikku mõistmist. Kahjuks pole Kruegeri ametikäik selles osas kuigi lootustandev. Samuti pole alust loota arengumaade senisest suuremat kaasamist probleemide lahendamisse, ammugi mitte tegelikku arutelu võimalike strateegiate üle.

IMFi suhtumine arengumaadesse on samast neoliberaalsest puust kui Maailmapanga oma, üsna vähe hoolitakse sellest, kas üldse sobitakse olukorda, mis valitseb riikides, mida kavatsetakse aidata. Selle paratamatuks tulemuseks on IMFi võimetus tulla toime kriisidega, mõista üleminekumajanduste vajadusi ja suutmatus toetada majanduse arengut. Kuigi Krueger nõustub IMFi Fisheri perioodi arvukate kritiseerijatega, ei piisa selle teadmisest, mis on valesti. IMF vajab uut paradigmat, mitte rääsunud ja kõlbmatu ideoloogia ülessoojendatud taaskehastust.

IMFi valvuri vahetus oli vajalik ja vältimatu. See oleks andnud fondile võimaluse näidata, et ollakse valmis liikuma uues suunas, et ollakse valmis uutmoodi koostööks arengumaadega, et Washingtoni-meelse poliitika ajajärk on lõppenud. Loomulikult on vale loota liiga palju ühestainsast ametissenimetamisest. Vähemasti ei ennusta midagi head Kruegeri saabumine fondi ? seda nii arengumaade kui IMFi kõikuma löönud legitiimsuse taastamise seisukohast vaadates.