Erastamisagentuur tõmbab otsad kokku

Erastamisagentuuri hiilgeaegadest pole Tallinnas Rävala puiestee 6 maja teisel ja neljandal korrusel, kuhu see on endiselt viielt korruselt tõmbunud, suurt midagi järele jäänud. Remontimata ruumides istuvad tagasihoidlike laudade taga väga vaiksed inimesed, peadirektor Jaak Liivik nende seas. Vaiksed on nad seepärast, et said äsja kättea koondamisteate. Mis siis, et sellise teate saamine oli ammu ette teada ? valus on ikka.

?Oli kena töö,? võtab oma tunded ühte lühikesse lausesse kokku maamüügi osakonna peaspetsialist Peeter Vilimaa. Uut tööd pole mees veel leidnud. ?Imelik on see, et meie töö jääb ju tegelikult pooleli ja keegi peab seda nagunii edasi tegema,? imestab tema kolleeg Ülle Lammertson ning lubab oma teadmisi Harju maa-ametile ja notaribüroodele pakkuma minna. Ehkki palk oli neil kõrgema haridusega töötajail kõigest 6000 krooni kuus, oleks nad valmis heal meelel samal kohal jätkama.

Koondamisrahana makstakse erastamisagentuuri töötajatele kokku 1,5 miljonit krooni.

Tegelikult algas Eesti Earastamisagentuuri lõpp juba mitu aastat tagasi koos tavaettevõtete müügi lõpetamisega. Enam ei palgatud kalleid väliskonsultante ja ka omadele ei jagunud üha vähenevast eelarvest 40 protsendi suuruse palgalisa maksmiseks raha. Noored hästi haritud töötajad hakkasid pisitasa lahkuma ja lõpuks läks ka agentuuri legendaarne juht Väino Sarnet.

Need ajad, mil erastamisagentuur meenutas USA politseijaoskonda, kus telefonid pidevalt helisesid, inimesi vooris sisse-välja ja ülekaalus oli ingliskeelne jutt, on vajunud unustusehõlma.

Sarnet leiab, et temagi jäi erastamisagentuuri etteotsa kauemaks kui vaja. ?Minu arusaam oli, et 1997. aastal sai erastamine läbi ja tulnuks ka agentuuri tegevus lõpetada, aga poliitilistel põhjustel polnud see tollal võimalik,? räägib ta.

Sarneti hinnangul oli töö erastamisagentuuri peadirektorina talle küllalt raske. Probleeme oli kogu aeg ja iganädalased vaidlused nõukogu liikmetega väsitasid. Aeg-ajalt tuli siluda töötajate tehtud vigu. Palju oli ka demoraliseerivat kriitikat. ?Aga mul on iseloomuga vedanud ja mind see kõik eriti ei häirinud,? leiab ta tagantjärele.

Sarnet hindab Eestis toimunud suurettevõtete erastamise üldiselt kordaläinuks. Ta rõhutab seejuures kaht positiivset momenti. Esiteks suudeti hoiduda erastamisest ettevõtete juhtidele ja töökollektiividele, teiseks ei diskrimineeritud seejuures välisinvestoreid. ?See oli raskem, kuid õigem tee,? on Sarnet kindel. Ta pareerib ka väite, et mõningatel juhtudel läksid ettevõtted valedesse kätesse. ?Halvalt omanikult läheb ettevõte ükskord nagunii efektiivsemale omanikule üle, kapital peabki liikuma,? ei näe ta probleemi.

Eesti erastamiprotsessi uurinud ja sellest raamatu kokku pannud Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi juhataja Erik Terk ütleb, et erastamisagentuuri maine rikkusid ära selle lõpuaastad. Agentuuri pidamine ainult raudtee erastamiseks oli tema hinnangul vale otsus. Kuni infrastruktuuri erastamiseni töötas asutus tema hinnangul hästi. Lühikese ajaga läks erakätesse suur hulk ettevõtteid ja vaid üksikuid neist tabas hiljem pankrot.

Tergi sõnul suutis Sarnet vältida erastamise äärmuslikku politiseerimist. Kuna müük oli kiire ja massiline, tegi nõukogu sageli agentuuri ettesöödetud otsuseid ja poliitilisele manipuleerimisele jäi vähe ruumi, selgitab ta toimunut.

Oli kuidas oli, kuid nüüd tõmbab Eesti iseseisvumise üks sümboleid otsi kokku. Käib dokumentide sorteerimine, arhiveerimine ja ka hävitamine. Selleks on Liivikul aega täpselt kuu. Edasi lähevad kõik erastamislepingud üle rahandusministeeriumile, maa müük, mis alles poole peal, aga maavalitsustele. Munitsipaliseerimist hakkab edaspidi korraldama majandusministeerium.

Liivik ütleb, et ka temal on kahju, et lõpp venima jäi ja kõik ilusa ära rikkus. Ta leiab, et ka Eesti Raudtee erastamine võinuks paremini minna, kui sellega oleks alustatud varem.