Probleem süveneb

Eesti pensionikorraldust tuleb hinnata nii majanduslikust kui moraalsest, nii hetke kui jätkusuutlikkuse aspektist lähtudes. Hetkel on ilmne, et pensionist on raske ja paljudel juhtudel võimatu ära elada. Teisalt on aga selge ka see, valitsus ei tõsta tuleval aastal pensione rohkem kui 137 krooni. Praeguste prioriteetide juures ei olekski suurem tõus võimalik.

Valitsuse ja pensionäride konflikti hindamisel ei tohi unustada ka seda, et hetkel ei ela pensionärid Eestis kõige suuremas vaesusriskis, vaid nendeks on lastega naised. Teisest küljest ei saa aga eitada, et soovi korral oleks valitsus võinud kujundada siseprodukti jaotamise proportsioone selliselt, et pensionid oleks saanud jääda nõutud 45 protsendini. Pikemaajalises perspektiivis on olukord tänasest täiesti erinev. Siis satuvad tänastest pensionäridest tunduvalt suurema riski alla paljud praegustest võitjatest. Me eksime, kui me püüame näha lahendust probleemidele alles tekkima hakkavas teises sambas. Tegelikkuses tekitab kogumispension lähema 30?40 aasta jooksul rohkem probleeme kui ta neid leevendab. Hämmastav on see, kuidas me pensioniprobleemide käsitlemisel läheme mängleva kergusega üle kahest põhiprobleemist: Eesti demograafilisest olukorrast ja hõivatuse tasemest, mis vähegi pikemaajalises perspektiivis teevad võimatuks mitte ainult pensionide tõstmise vaid ka ostujõu säilitamise.

Pensionäride olukord hakkab 10?15 aasta pärast halvendama tõsiasi, et Eesti tööturule on siis tulemas 40 võrra vähem uut tööjõudu kui seni, Samal ajal läheb aasta aastalt järjest suurem osa siseproduktist kaugemasse tulevikku suunatud teise samba toetamiseks.

Kas teile ei tundu, et praeguse hõivatuse ja sündivuse taseme juures pole kinnisele süsteemile nimega Eesti Vabariik, veel pensionäride probleemile lahendust välja pakutudki, lugupeetud Äripäeva lugejad?