Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Teatrisse, teatrisse!
Küllap võiks ka selliselt kõlada üks võimalikke alapealkirju äsja Tallinna Linnateatri Põrgusaalis esietendunud komöödiale ?T?ehhov & show-bisnis?, mis pilab järgemööda kõike ja kõiki, kes tänases päevas teatritegemisega seotud.
Ei pääse näitlejad, lavastajad, kriitikud ega produtsendid, rahastajatest rääkimata. Lugu keerleb Ameerikas, Texase osariigi provintsiteatris, kus miskipärast tahetakse lavastada ?Kolme õde?. Osadesse pürgijatel on igaühel sügavalt isiklik põhjus rollile kandideerimiseks.
Näidendi 13 osalist kehastavad Lavakunstikooli lõpukursuse kaheksa näitlejannat, kes autori tahtel kehastavad nii nais- kui meesrolle ? kui tsiteerida näidendi teksti, siis on eesmärgiks muuhulgas näidata koht kätte ka dramaturgidele, kes suurema osa intrigeerivatest rollidest kirjutavad reeglina meesnäitlejatele.
Kui naine mängib komöödias meest või vastupidi, on rolli võtmeks enamasti vastassoo erinevuste ülemängimine. Seekordses lavastuses polnud mehed laval naljakad seetõttu, et neid mängisid naised, vaid, et nad olid veidrad tüüpidena.
XX lennu juhendaja ja lavastaja Elmo Nüganen kirjutab kavalehes, et näitlejavahendite valikul said määravaks nende lihtsus ja loomulikkus ning töö käigus sai selgeks, et ?lihtne olla on väga keeruline. See on sama raske kui mängida kergelt.?
Diplomilavastuste eluiga on lühike, XX lend lõpetab kevadel ning pärast seda ei ole kursuse neli lavastust ? ?Burattino?, ?Seitse venda?, ?T?ehhov ja show-bisnis?, ?Bastien ja Bastienne? ? enam kunagi Tallinna Linnateatri mängukavas. Tasub kiirustada!
Autor: Reet Weidebaum