Koondamistasud tuleb kaotada

?Kõik inimesed on toredad ja head. Inimesi ei koondata sellepärast, et ta on Ants või Mari, vaid sellepärast, et ta täidab mingeid funktsioone, mida ettevõttel pole enam vaja,? sõnas Oliver Kruuda.

Kruuda tõi näiteks kolm ettevõtet, kus tal on tulnud koondamisi läbi viia. ?Kõik koondamisjuhtumid on erinevad. Tallinna Piimatööstuses koondati ajavahemikus 1994?1998 200 inimest ? 400 pealt 200-le. Töötajatest tuli nii lahti saada, et ettevõttele jääks raha alles, sest koondamistasudeks vahendeid ei olnud,? meenutas Kruuda.

?Tartu Külmhoones töötas 150 inimest, andsime juhile ülesandeks jagada see arv kahega ja vaadata, mis juhtub. Töötajate arv vähenes 75-le.

Kalevis vähenes töötajate hulk 800-lt 550-le. Tootmise poolt me ei puudutanud, vaid loobusime oma turvafirmast, ehitus- ja transpordijaoskonnast ning hakkasime teenuseid sisse ostma. Kalevis maksime inimestele välja kõik koondamishüvitised, andsime ka kommikarbi ja diplomi ning palusime, et nad jääks siiski meie kliendiks,? tutvustas Kruuda erinevaid koondamisskeeme.

Olukord Euroopas: Euroopas on nii riike, kus makstakse koondamishüvitisi, kui ka riike, kus seda ei tehta. Kruuda sõnul on Eestis kõige suuremad koondamistasud võrreldes riikidega, kus koondamistasusid makstakse. Sellistes maades on töötute protsent tööealisest elanikkonnast suhteliselt suur.

Riikides, kus koondamishüvitisi ei maksta, on töötuid vähem. ?Kuid psühholoogiliselt on töötajal raske ? kogu aeg tuleb konkureerida oma töökoha säilitamiseks, teades, et selle kaotusel kompensatsiooni ei saa,? nentis Kruuda.

Ka tööjõu hoiakud on erinevad. Koondamishüvitisega riikides valitseb tugev sotsiaalne rahulolu. Võib tekkida ka ?koonda mind? hoiak, mil inimese ainus soov ongi koondatud saada. Pärast töö kaotust ei hakka inimene kohe tööd otsima, tal on aega n-ö atra seada.

Koondamishüvitiseta riikides toimub võitlus töökoha, mitte palga pärast. Olemas on ka kindlustatus ? tervise- ja pensionikindlustus.