Kas palk saab Eestis soovitud kiirusel tõusta?

06. detsember 2001, 00:00

Viimastel nädalatel on olnud arutluse all rahvusliku kokkuleppe sõlmimise võimalikkus ja tingimused Eestis. Neljapäeval 29. septembril Tallinna Tehnikaülikoolis esinedes tegi peaminister Mart Laar ametiühingutele, tööandjatele ja erakondadele konkreetsed ettepanekud rahvusliku kokkuleppe sõlmimiseks. Üks tööandjatele suunatud ettepanek nägi ette tõsta järgnevatel aastatel töötasu lisaks inflatsioonile 5 protsenti aastas.

Praegune palgatase ei rahulda kedagi. Töötajate ja ametiühingute arvates on see õigustamatult madal ega võimalda inimväärselt elada. Tööandjate ja neid esindavate organisatsioonide arvates on palgatase aga juba praegu ülearu kõrge ja edasine palgatõus võib muuta Eesti ettevõtted konkurentsivõimetuiks. Ametiühingud on nõudnud järgmisel aastal 10 protsendilist palgatõusu ja tööandjad on seisukohal, et palgad dikteerib turg, mitte kokkulepe. Õigus on mõlemal.

Eesti majandus püsib ekspordil. Kõige tähtsamas ekspordiharus, töötlevas tööstuses, oli täis- ja osalise tööajaga töötajate keskmine brutokuupalk 2001. aasta II kvartalis 5473 krooni. 1995. aasta II kvartalis oli vastav näitaja 2558 krooni. Seega on kasv kuue aasta jooksul olnud 2,14 kordne. See on iseenesest igati positiivne nähtus. Halb on ainult see, et tööviljakuse kasv on tihti palga kasvust aeglasem.

Toodang töötaja kohta püsivhindades (tööviljakus) kasvas samas ajavahemikus kõigest 1,89 korda. Muidugi on vaadeldaval ajavahemikul oluliselt suurenenud ka tarbijahinnaindeks ? 1,73 korda. Kuid ?lisaks muude tootmissisendite kallinemisele ? ka tööjõukulude suurenemisest tingitud tööstustoodangu tootjahinnaindeksi 1,39 kordne kasv tekitab ettevõtete konkurentsivõimele paratamatult probleeme.

Tööjõukulude osa töötleva tööstuse tootmiskuludes on suurenenud 1995. aasta IV kvartali 16,6 protsendilt 19 protsendini 2000. aasta IV kvartalis. Tööviljakusest kiiremini kasvav palk mõjutab eriti negatiivselt neid harusid, kus tööjõukulude osatähtsus tootmiskuludes on suur. Näiteks õmblustööstuses 39,8 protsenti ja nahatööstus 35 protsenti.

Eesti ei ole enam ammu väga madalate palkadega riik. SRÜ maades ja mitmel pool Aasias on inimesed valmis töötama palju väiksema tasu eest. Palga suhteliselt kiirest kasvust kõige kergemini haavatav tööstusharu on meil õmblustööstus, olgugi et keskmine brutopalk kuus on seal allpool töötleva tööstuse keskmist. Seetõttu pole Eesti õmblustööstus allhanketööde osas kaugeltki enam nii konkurentsivõimeline kui 1990. aastate alguses. Ka teiste harude ettevõtted ei saa enam teha oma äriplaanides põhipanust odavale tööjõule. Kui me integreerume Euroopa Liiduga, peavad meie palgad (ja hinnad) paratamatult lähenema sealsele tasemele ehk võrdlemisi kiiresti tõusma. Ja mitte ainult sellepärast. Seda nõuab meie kliima, millel on selge hind. Eestis on (tööstus)hoonete ehitamine kallim kui lõunas. Kulukamad on siin juba vundamendid ja maa-alused kommunikatsioonid, veelgi suurem on vahe seinte osas. Ka hoonete kütmine on Eestis kulukam. Ja palkagi tuleb Eestis rohkem maksta, sest külmas kliimas elamine on palju kulukam.

Meil pole lootustki enamikes traditsioonilistes tööstusharudes tootmiskulude osas näiteks kiiresti areneva Kagu-Aasia tööstusriigi Malaisiaga võistelda. Isegi Euroopa piires erineb kliima tõttu tööstuse struktuur: Euroopa Liidu lõunapoolsetes liikmesriikides domineerivad materjali- ja energiamahukad harud (toiduaine-, tekstiili-, õmblus-, puidu- ning ehitusmaterjalitööstus), põhjapoolsetes aga tunduvalt väiksema materjali- ja energiamahukusega masina- ning aparaaditööstus koos seda varustava kummi- ja plastmassitööstusega.

Tööstuse efektiivsuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esimene ? tõsta kogutootlikkust olemasolevates tööstusharudes. Teine ? muuta tööstuse struktuuri suure lisandväärtusega harude suunas. Teine tee ehk kõrgtehnoloogilise (teadusmahuka) tööstusliku tootmise eelisarendamine on vaieldamatult efektiivsem. Esimene tee aga Eestis arvestatavat tulemust ei anna.

Et Eesti töötlev tööstus on erastatud, siis riigi mänguruum tööstuse struktuuri kujundamisel on väike. Riik saab töötleva tööstuse struktuuri parandamisele kõige tõhusamalt kaasa aidata sellega, et loobub lõplikult kõigi ebaefektiivsete tootmisvaldkondade toetamise mõttest. Sotsiaalpoliitikat tuleb teha sotsiaalpoliitiliste abinõudega. Regionaalpoliitikat tuleb teha regionaalpoliitiliste abinõudega. Mitte aga ebaefektiivse ja konkurentsivõimetu tootmise säilitamise teel. Sellest pole kasu kellelegi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing