Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Bushi meeskond vajab oma Robert Rubinit

Bradford DeLong 05. jaanuar 2004, 00:00

Majandusteadlased ja ajaloolased on kaua vaielnud Bill Clintoni ja George W. Bushi majanduspoliitika üle. Clintoni administratsioon asus ametisse tähelepanuväärselt kehvade kaartidega, mida välja käia: pikaajaline äärmiselt madal majanduskasv, tohutu föderaaleelarve defitsiit, suhteliselt suur tööpuuduse tase ja suurenev inflatsioonisurve.

Vastupidiselt sellele astus Bushi administratsioon ametisse väga häid kaarte peos hoides: eelarve reaalses ülejäägis, suundumus kiirele tootlikkuse kasvule, kuna IT-revolutsioon jõudis kriitilise massini, ja väga madal tööpuuduse tase.

Hoolimata lisakoormusest muutus peaaegu kõik, mida Clintoni majanduspoliitika meeskond puudutas, kullaks. Juhituna Robert Rubini poolt, kes alguses oli presidendi nõunik ja siis rahandusminister. Seevastu on peaaegu kõik, mida George W. Bushi majanduspoliitika meeskond on puudutanud, muutus kui mitte just tinaks, siis vähemalt millekski, mis paneb nii sise- kui välisvaatlejaid pead raputama ja pomisema midagi kohutavalt raisatud võimalustest. Kaubanduses, eelarvepoliitikas, sotsiaalküsimustes on Bushi meeskond olukorra märkimisväärselt halvemaks muutnud.

Rubini hiljuti avaldatud mälestusi ?In an Uncertain World? lugedes hakkame me seda silmatorkavat erinevust paremini mõistma. Alustagem tähelepanekust, et raamatu tiitelleht märgib autoritena Robert Rubinit ja Jacob Weisbergi. Kui sageli on kaanel inimeste nimed, kes avaliku elu tegelase memuaare kirjutavad? Weis-berg ei ole siin esitatud lihtsalt vormis ?kirjutatud koos?, vaid täieõigusliku kaasautorina. See on Rubini tugevuse põhiomadus: ta arvab, et usaldust tuleb jagada.

Rubin näeb poliitika arendamisel kõige olulisemana ?tõenäolisusest mõtlemise? kommet. See tähendab valmidust küsida, et ?mis võib veel juhtuda?, ?aga mis siis, kui me eksime? ja ?mis võib järgmisena toimuda?. Ta vaatab kõiki potentsiaalseid tulemusi tervikuna ? nii nende kulude kui tulude seisukohalt ?, eeldamata, et tulemused klapivad mingi moesoleva ideoloogia või eelistatud haldusmudeliga. Kõik prognoosid osutuvad lõppude lõpuks vähemalt mingi üliolulise mõõtme seisukohalt valeks.

Vastu lauda prõmmimine ja karjumine ei pane soovimatuid fakte kaduma. Rubini arusaam, et maailm on keerukas ja halvastimõistetav koht, kus toimub palju ootamatuid ja üllatavaid asju tundub olevat tema salarelvadest võimsaim. Ta on seisukohal, et ei piisa lihtsalt John Maynard Keynesi või Milton Friedmani või mingi nn uuskonservatiivse spetsialisti soovituste järgimisest.

Rubin kasutas ka märkimisväärseid juhioskusi, mida ta lihvis emissioonipanga Goldman Sachs juhatuse esimehena. Ma mäletan, kuidas ma istusin Valge Maja Roosevelti ruumis ja vaatasin hämmastunult, kuidas ta juhib riikliku majandusnõukogu soovitud kokkuleppeni lihtsalt oma kulme kergitades ja inimesi korrale kutsudes.

Ka meie peame nägema asju laiemalt. See tähendab, et peame tulevikus tõenäolisemaks muutma võimaluse, et niivõrd võimekad ja targad inimesed nagu Robert Rubin tahaksid riigi teenistusse astuda ja et neil seal olles oleks võimalik muudatusi teha.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing