Alkoholiäri võib riigile tuua enam kahju kui kasu

Alkoholipoliitika sambad on Eestis tasakaalust väljas ning alkohol ohustab rahva vaimset ja kehalist tervist.

Alkoholi tootmine ja turustamine sarnaneb ühelt poolt igale teisele tootele. Nii piima-leiva kui kleitide tootmine on kasulik siis, kui tootel on tarbijad. Aga kuigi me oleme kõik toiduainetööstuse tarbijad, on ka siin tarbimisel piirid ? inimese organism ei suuda päevas omastada üle 10 000 kilokalori toiduga saadavat energiat. Alkoholi puhul on tegemist tootega, mille ?seedimiseks? on inimorganism halvasti ettevalmistatud ja piirid veelgi kitsamad.

Etanool laguneb organismis kõigepealt atseetaldehüüdiks, mis on mürgine ja vähkitekitav aine. Maksast vabanev äädikhape muudetakse süsihappegaasiks ja veeks peamiselt lihastes. Etanoolist saab sarnase hulga energiat nagu rasvast ? 1 grammist umbes 7 kilokalorit. Kaks kannu õlut päevas suurendab kehakaalu ühe kuuga 1,5 kuni 2 kilo võrra. Alkoholitarbija on teadvusel, kuni vere etanoolisisaldus on alla 3 promilli, edasi tarbija ?kustub?. Püsitarbijatel on taluvus oluliselt kõrgem, kuid tõuseb risk saada tervisehäired. Muuseas, igast viiendast alkohoolikust saab mingil hetkel karsklane ja need inimesed oskavad kõige paremini näha alkoholiga seotud ohtusid.

Järelikult on etanooli tarbimisega seotud suhteliselt kitsad piirid ? juues üle 10 liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas tekib mõne aastaga tagasilöök. Alkoholi tarbimisega seotud kahjud ühiskonnale hakkavad ületama kasu, mida ärist saab. Nii ongi tööstusriikide poliitika viia võimalikult suurem osa alkoholitoodangust riigist välja.

Vaatame nüüd alkoholipoliitika riigi huvide sambaid Eestis. Esimene sammas on fiskaalhuvi ehk riigikassasse puutuv rahanduslik huvi. Eesti riigi maksulaekumiste plaanis moodustab alkoholiaktsiis 3,7%. 2002. aastal maksis iga Eesti kodanik alkoholiaktsiisi kaudu eelarvesse 895 krooni. 2003. aastal peaks laekuma alkoholiaktsiisist 1,24 miljardit krooni. Aastal 2001 laekus alkoholiaktsiisi miljard krooni (sellest kange alkohol 589 ja õlu 275 miljonit) ja 2002. aastal 1,2 miljardit krooni (kange alkohol 761 ja õlu 313 miljonit).

Teine huvi on majandusarengu huvi. Eestis on alkoholi tootmine ja müük selge tõusutrendiga. 2002 eksporditi alkoholi 189 miljoni krooni eest, kasv võrreldes 2001. aastaga 28%. Import oli samal ajal 668,5 miljonit krooni, kasv 13%. Jaekäive suurenes 31%. 2001. aastal toodi Eestisse sisse 592,7 miljoni krooni väärtuses alkohoolseid jooke ehk 3,4 miljonit liitrit. Kolmas on ühiskonna heakorra ja turvatunde huvi. Liiklusõnnetuste vähendamisele suunatud tegevuskava Eestis toimib. Maanteeameti poolt esitatud rahvuslik liiklusohutuse programm 2003?2015 sai 2003. aasta mais parlamendi toetuse. Tegevuskava elluviimiseks kulub 958 miljonit krooni, arvestusega, et kokku hoitakse üle 6 miljardi kulusid. Viimaseks sambaks on rahva tervise ja taastootmise huvi. Erinevalt teistest sammastest on rahva tervise näitajad langustrendiga, sagenevad vigastused, sündivus on madal. Lisaks alkoholile levib Eestis kiiresti teinegi viljakuse langetaja, kanep. Kui esimesed kolm sammast toimivad, siis neljanda samba, rahva tervise ja fertiilsusega seotud kulutused on kokku arvestamata.

Seega võime vaid oletada, kas kulud mitte juba ei ületa tulu. Nii saab alkoholist Eesti arengu pidurdaja. Prantsusmaal jõuti taolise tõdemuseni 1970. aastatel, mil mõisteti alkoholi tarbimise ja parimas tööeas olevate inimeste tervise halvenemise seost. Kui selle samba kulud on väga suured, pidurdab see kogu riigi arengut.

Ei ole mõtet süüdistada tootjaid ja turustajaid selles, et pakkumise poliitika ja nõudlust kujundav poliitika on ebavõrdsed. Kuid kokkuvõttes on ka neile kasulikum, kui riigi alkoholipoliitika neli sammast on võrdsed.

Autor: Mari Järvelaid