Ühekäeliste võit burgerite üle

Satun mõnikord mõtlema, mis on see, mis teeb linnast linna. Erinevatel aegadel olen leidnud erinevaid vastuseid. Viimati tuli pähe, et õiges linnas saab igal kellaajal süüa.

Mitte et ööpimedus mul Pavlovi koerana toitumisrefleksid tööle paneks. Võib ju juhtuda, et asjaajamised Tallinnas kestavad kuueni õhtul, siis trehvad tuttavat ? ning jõuad bussiga alles kesköö paiku Tartusse. Ja tekib tunne, et võiks midagi patumaigulist süüa, hamburgeri või tuututäie rasvakartuleid.

Peale kõrtside, mille köögid valdavalt kinni, ja paari bensiinijaama pole Tartus enam öiseid söögikohti järele jäänud. Õigupoolest saab kesklinnas päevalgi burgerit vaid ühest bistroost, rahvusvaheline M-tähega toiduinstitutsioon jääb linnasüdamest kaugele.

Talvekülmadega virutas luugi igaveseks kinni ka Tartu kurikuulus Toidutorn. Valdavalt teismelistest ja kalkaritest kundedega asutuses pakuti ennevanasti üpris head ananassiga burgerit. Nüüd on hoone asemele kerkimas kaubandustempel. Burgerirenessansi pole põhjust oodata.

Kiirtoiduapokalüpsise taustal on imepärane kasiinode kasvusuutlikkus. Minu kodu man paikneb kaks kasiinot suisa kümnemeetrise vahega. Kokku on Tartus mängupaiku saja tuhande inimese kohta väga palju. Ilmselgelt enam kui toidukohti, kiirtoidust rääkimata.

Tundub, et Maslow? püramiid ehk vajaduste hierarhia on ära nikastatud. Ühekäelised rahaõgijad trumpavad õgimisvõimalused üle. Kiiresti rahanatukesest lahti saada on mitu korda vajalikum kui kiiresti toit kõhusoppi saada.

Inimestel on õigus valida, mida nad oma rahaga teevad. Samas ? linnad piiravad öist alkoholimüüki, piiravad alkoholireklaamigi. Kuidas jääb kasiinodega? Linn, kus süüa ei saa, aga raha maha mängida saab, pole linn, vaid haige ja viirastuslik auul.

Autor: Vahur Afanasjev